Sel reedel vaatleb Sirp elusloodust

Foto: Sirp

MATTIAS TUROVSKI: Murekoht looduskaitses

Kui looduskaitse eesmärk on kaitsta loodust selle sõna otseses mõttes – elu, selle allikaid ja kodukohti, siis oma senisel kujul on see läbikukkunud ettevõtmine. Loodus ei ole mäeküngas, mille all on peidus plutoonium. Loodus ei ole elevandi võhk, hai uim, euroopa naarits ega hiiepuu. Loodus on uskumatult keerukas võrgustik. Inimmõistus ei küüni selle hoomamisel kuigi kaugele. See on midagi nii suurt, et mäeahelikud, kõrbed, tundraavarused, koguni kontinendid on kõik pelgad vilksatused mingist suuremast põhimõttest.

SIRAM: Kunsti osast ökosüsteemis

Kunstnikud võiksid alustada looduse  kaitsmist kas või sellest, et jätavad kehvemad ideed teostamata ja säästavad sellega energiat ning vähendavad jäätmeid.

Loodust on kunstis kujutatud ning kaitstud õhtumaa tsivilisatsiooni ajalooga sünkroonis. Hiinas oli loodus oluline kujutamis-  ning imetlemisobjekt juba Tangi dünastia ajal, kui Euroopas valitses keskaeg. Euroopas hakati looduse ilu eraldi ülistama alles romantismiajal. 1836. aastal võeti Saksamaal esimesena kaitse alla Siebengebirge mäestiku üks kalju, mida ohustas romantismi elutunnetusest pimestatud turistide vool. Siis alustati ka looduskaitse ajaloo õpetamist. Samal ajal maalisid oma võimsaid looduselamusi Caspar David Friedrich, J. M. W. Turner, John Constable ja teised romantikud.

TRISTAN PRIIMÄGI: Loomstaaride kirju elu

Hollywoodi lapsstaaride kohta peab enamasti paika kaks korduvat motiivi. Ühest räägitakse rohkem, teisest vähem, aga need on omavahel seotud. Lapsstaari karjäärikaarde on ette kirjutatud hukulemääratus: nad müüvad süütust, aga süütuks saab jääda ainult seni, kuni ollakse laps. Kiirelt ja palju oma kirevast elukeskkonnast õppivad lapsstaarid saavad täiskasvanuks varem kui lapsed tavaliselt.

Teine motiiv, millest on samuti juttu olnud, aga vähem, puudutab lapsstaaride õigusi. Näitleva lapse ja koera vahel pole põhimõtteliselt eriti vahet. Mõlemal on legaalne eestkostja, kes vastutab nende eest võtteplatsil (võttes selle kohustuse stuudiolt) ja võtab vastu nende töötasu, mida jagatakse rahateenijaga vastavalt soovile ja vajadusele.

MERLE KARRO-KALBERG: Rohelise pealinna pargid ja parklad

Tallinn on võtnud eesmärgiks ehtida end 2018. aastal Eesti vabariigi 100. aastapäevaks Euroopa rohelise pealinna tiitliga.

Tallinna trump roheliseks pealinnaks saamisel on kindlasti see, et linna pindalast moodustavad 25% rohealad. Kuid see on ka ainuke statistiline näitaja, mis meie pealinna roheliseks teeb. Nii mõtteviisilt kui ka tegudelt ei saa Tallinna kindlasti samasse kaalukategooriasse arvata 2014. aastal roheliseks pealinnaks valitud Kopenhaageni või selleaastase tiitlikandja Ljubljanaga. Tihti tundub, et parklate ja parkimisvõimaluste pärast tunnevad linnavõim ja kodanikud enam muret kui parkide või haljastute ajakohastamise pärast.

KARIN BACHMANN: Pühapäev piisoniga

Neli aastat remonditud ja jaanuaris taasavatud Tartu ülikooli loodusmuuseum on loogiline nagu looduski.

Tartu ülikooli loodusmuuseumi uus püsiekspositsioon «Maa. Elu. Lugu». Sisearhitektuuri autorid Koko Arhitektid, ekspositsiooni graafika ja multimeedia on kujundanud Produktsioonigrupp, uued eksponaadid teinud ja vanad topised restaureerinud Studio Viridis. Arhitektuurivõistlus oli 2011., muuseum taasavati 2015. aastal.

KRISTINA MERING:  Nähtamatu süsteem

Loomade kasutamine lääne suurtööstuses, nt toiduaine-, rõiva- meelelahutustööstuses, samuti loomkatsetes, on normina tunginud enamikku eluvaldkondadest ja seega täiesti iseenesestmõistetav. Mitmes valdkonnas, kus loomi kasutatakse, on ka loomatapp norm.

KURMO KONSA: Pärandist looduses ja kultuuris

Looduse ja kultuuri metafoorid leiavad väljenduse meie igapäevastes praktikates, sealhulgas pärandi kontseptsioonis ja sellega seotud institutsioonides ning tegevustes. Selle artikli üheks väga oluliseks ideeks on inimese kui bioloogilise olendi, looduse, tehnika ja kultuuri lahutamatus. Kõik need on vajalikud, et olla inimene selle terviklikus ja täielikus mõttes. Kuidas aga sellist filosoofilist tõdemust ellu rakendada – laiemas plaanis kergitab see küsimuse, mis on ühist objektidel ja elusolenditel, kas see ühisosa on olemas ja kas sellel on ka mingit praktilist tähtsust.

TAMBET KAUGEMA: Hiir hüples ja kass kargles

Teatrilaval näeb aeg-ajalt ikka loomi: koeri, kasse, muidki pudulojuseid. Kui jätta kõrvale Durovi loomade teater Moskvas (see meenutab rohkem tsirkust), siis ilmuvad loomad teatrilavale enamasti episoodilistes rollides ja nende tarvitamist seal ei saa pidada ka kuigi kontseptuaalseks.

KRISTI GRIŠAKOV: Latte-vanemad ehk Lastekasvatamise võimalikkusest kesklinnas

Põhjamaade pealinnades on viimase kümne aasta trend, et noored perekonnainimesed valivad elukohaks linnasüdame, mitte pealtnäha rahulikuma eeslinna. Mida tähendab linnaplaneerimise seisukohalt laste tagasitulek kesklinna? Millest on tingitud vanemate valik kesklinna jääda? Kas linnakeskkond soodustab vanemapuhkuse veetmist ja ka sealt edukat naasmist?

MEELIS OIDSALU: Kuidas teatrikriitik suudlema õppis

Holger Looduse «Urlaub» on üks terviklikumaid ja toimivamaid  näitusi, mida üldse Eestis on näha saanud.

Holger Looduse näitus «Urlaub» Vaalas kuni 20. II.

PIRET KUUB: Alasti sõnast sünnib pinge

Tartu Üliõpilasteatri «Kirsiaeda» iseloomustab tinglikkus ja minimalism.

Arvustamisel

«Aida»  rahvusooper Estonias

Mats Traadi «Kolm Solveigi» ja «Alalütlev»

Kitarrikontsert «Kaheksa»

Joanna Ellmanni luulekogu «Sulgunud ruum» ja Timo Marani luulekogu «Las ma ümisen»

Näitused  «Saaga. Islandi kunsti lood» Kumus ja «False Evidence Appearing Real» ehk «Petlik tõendusmaterjal, mis ilmneb tõelisena» EKKMis