Alo Raun: PISA-testi kaitseks

Alo Raun
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alo Raun
Alo Raun Foto: Peeter Langovits

Nii üllatav kui see ka pole, on viimasel ajal osa eestlasi tabanud justkui rahvuslik masohhism. Selmet rõõmustada Eesti eduka esinemise üle rahvusvahelises PISA-testis, kostab väiteid, nagu näitaks too maailma hoopis kõverpeeglis. Et ei mõõda seda, mis tegelikult oluline, mistõttu ei tasu testi tulemusi – Eesti edu – tõsiselt võtta.

Meie hariduselu on ideaalist kaugel, kuid kas poleks mõistlik nautida häid hetki, mis sel meile pakkuda on? Ehk vääriks heade tulemuste valguses mõelda, et äkki polegi Eestis kõik lootusetult halvasti? Eesti on lugemisoskuselt Euroopas 5., meiega sageli kõrvutatav Läti 19. kohal. Arvestades, kust me tuleme, on tegu suurepärase eneseületusega. Millise tulemuse peaks Eesti PISA-testis siis veel saavutama, et kõik lõpuks rahule jääksid?

Osa kriitikuid, näiteks kasvatusteadlane Tiiu Kuurme Postimehe laupäevalisas AK, üritab öelda, et hariduses peaks väärtustama rohkem seda, mida ei ole võimalik mõõta. Järelikult ka seda, mis PISA-testist või riigieksamitest ei selgu. Kutsutakse üles väärtustama näiteks koostööd, heade kogemuste läbi õppimist ning erinevate suutlikkuste arendamist.

See kõlab loomulikult hästi, kuid kas eeldab kohe ka PISA-testi hukkamõistmist? On viimane ju võrreldes mitmete koolitundides või isegi ülikoolis tehtavate testidega võrreldes samm edasi.

Kui sageli kritiseeritakse, et õpilased õpivad tekste pähe, mitte jutustama, ning et kooliõpetus jääb elukaugeks, siis PISA aitabki niisuguseid puudusi paljastada. Meie noored seatakse ritta selle alusel, kui hästi oskavad nad tekste ning matemaatikas ja loodusteadustes õpitut reaalelus kasutada. Seega, kui mingit testi eeskujuks tuua, siis minu meelest just sellist. See on samm kvantiteedilt kvaliteedi suunas.

Ei saa nõustuda ka kriitikaga, et igasugu pingeridade – sealhulgas PISA uuringu – esiletõstmine rikub meie ühiskonda, killustades seda veelgi ning painutades edukultuse ikke alla. Tõsi, testide ja pingeridade väärtustamine soosib tõenäoliselt konkureerivat ühiskonda. Kuid tuleb küsida, kas see on ilmtingimata halb. Kui meis poleks edasipürgimissoovi, siis jääksimegi Euroopa Liidus sabassörkijaks, mitte sihiseadjaks.

1960. aastatel olid Lõuna-Korea ja Ghana majandus ühes suurusjärgus, kakskümmend aastat hiljem oli aga Lõuna-Korea oma juba viisteist korda suurem. Selle põhjuseks on pakutud peamiselt kõrgemat tööeetikat ja haritust. Meil on need mõlemad olemas. Seega, kas ikka tasub saagida oksa, millel me istume ning mis on teistelegi edu toonud?

Ehk piisab alustuseks, kui üritame tasandada konkurentsi halbu külgi ega ravi peavalu žgutiga ümber kaela.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles