Birminghami Ülikooli emeriitprofessor Mike Cruise kirjutab veebiväljaandes The Conversation tänaseks valdavalt unustatud maandumisest Kuul, mis on aga oluline ka praegu.
Mike Cruise: unustatud maandumine Kuul, mis sillutas tee tänastele kosmoselendudele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Planeedile kukkumine on harva hea idee. Kui üritate reisida teisele planeedile, siis on äärmiselt tõenäoline, et maandumise kiiruseks on kümned kilomeetrid sekundis, kui ei võeta midagi ette aeglustamiseks. Kui Neil Armstrongist sai 1969. aastal esimene inimene kuul, siis ta juhtis kuumooduli Maa kaaslase pinnale, kasutades selleks põtkureid, mis aeglustasid liikumist.
Unustatud on aga see, et Nõukogude Liidul õnnestus sama teekond ette võtta mehitamata õhusõidukiga kolm aastat varem. 50 aastat tagasi, 3. veebruaril 1966 tegi Nõukogude kosmoseaparaat Luna 9 esimese kontrollitud pehme maandumise Kuul. See oli tol ajal tehnoloogiline triumf ja väga suure tähtsusega.
1966. aastal olid külm sõda ja kosmosevõidujooks haripunktis. Nii Nõukogude Liit kui ka USA saatsid Kuule sonde, mis tegid seal kõvad maandumised. Mõlemad tegid ebaõnnestunud katseid pehmeks maandumiseks, mis teiste sõnadega öeldes tähendab, et maandumisel jääb pardavarustus terveks.
USA oli tol ajal Nõukogude Liidust enamikus kosmoselendudes maas. President Kennedy teadvustas olukorra tõsidust, lubades, et USA saadab enne aastakümne lõppu inimese Kuule.
Vastuseta oli endiselt aga küsimus, kas astronaudid vajuvad Kuu pinnal tiheda tolmu sisse. Enne inimese saatmist Kuule tuli veenduda, et varustus saab pinnal üldse edukalt maanduda.
Pehme maandumise saavutamine oli (ja on) vägagi keeruline. Enda orbiiti või trajektoori tuleb tunda väga täpselt ja pardal peab olema tehnika, mis teeb kindlaks, kui kaugel ollakse pinnast, et alustada maandumist. Samuti läheb vaja taaskäivitatavat raketimootorit, mis võimaldab kiirust aeglustada, ja langevarju või õhkpatju pinnaga kokkupuute pehmendamiseks.
Oluline on, et kogu see varustus töötaks korralikult. Juba 1966. aastal oli selge, et inimese saatmiseks Kuule on seda kõike vaja, kuid vähemalt sel juhul on pardal astronaudid, kes saavad aknast välja vaadata ja õigeid nuppe vajutada. See, et Luna 9-l õnnestus kõik automaatselt teha, oli hämmastav.
Edukas maandumine tähendas, et kosmoseaparaadi pardal olnud kaamerad ja vajalik kommunikatsioonivarustus jäi terveks. Fotod olid mustvalged, hägused ja esimesena sai need kätte Briti Jodrell Banki observatoorium. See muidugi nörritas venelasi, kes nägid pilte alles paar tundi hiljem.
Viimase 50 aasta jooksul oleme harjunud ohutute maandumistega teistel taevakehadel, vähemalt enamikul juhtudel. Oleme külastanud Marssi, Veenust ja Saturni kuud Titaani. Aga see on endiselt keeruline, kui pind pole korralikult kaardistatud. Maanduda ootamatu kivi otsa üks või kaks meetrit sekundis on piisav kosmoseaparaadi hävitamiseks.
Pehmed maandumised on nüüd jälle muutunud tehnoloogiliseks eesmärgiks. Paljud erafirmad üritavad pakkuda NASA-le odavamaid kosmoselende ja arendada «kosmoseturismi». Pole ilmselt üllatav, et turistid soovivad siiski ühes tükis ja õiget pidi koju naasta. See eeldab aga, et õhusõiduk suudab reisida kosmosesse ja naasta Maale pehme maandumisega.
Firmad Blue Origin ja Space-X rõõmustasid hiljuti püstises asendis tehtud pehmete maandumiste üle. Õhusõidukiga Maale naasmine ja valmisolek järgmisele reisile lennata vähendab oluliselt kulutusi. Seega peab pehme maandumise tehnoloogia olema usaldusväärne, et olla ettevõttele tasuv.
