Edward Lucase kolumn: kuidas hirmutada Kremli semusid
/nginx/o/2017/05/24/6702827t1h0a68.jpg)
2. veebruar 2016, 15:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidas hirmutada Kremli semusid? Arestige nende ebaseaduslikult saadud tulu läänes, kirjutab ajakirjanik Edward Lucas BNSi kolumnis.
Keegi ei arvanud piiratud vastutusega äriühingu juurutamise ajal, et seda hakatakse kasutama omanikustaatuse varjamise vahendina. See oli mõistlik viis kapitali suurendamiseks riskantsete äriettevõtmiste jaoks. Nüüd on see rahapesijate käepärane tööriist. On võimalik asutada väheusutava või võltsitud identiteediga firma ning luua sellega seotud ettevõtete, fondide ja teiste juriidiliste kehandite võrgustikke, liigutada nende vahel varasid ning hiilida kõrvale nii regulaatorite kui ka avalikkuse järelevalve eest.
Silmus kapitalistliku süsteemi sellise kuritarvitamise ümber on aeglaselt kokku tõmbumas. David Cameron tahab, et kõik Suurbritanniaga seotud offshore-jurisdiktsioonid (nagu Mani saar ning Briti Neitsisaared) nõuaksid uutele firmadele tegevusloa andmisel nõuetekohast tuvastamist. Nad on seni olnud vastu ideele, et see info võiks olla avalik, ent need registrid muutuvad vähemalt ametlike juurdluste jaoks senisest kasulikumaks.
See ei ole kaugeltki piisav. Kaks lihtsat sammu võõrandaksid gangsteritelt ühe hoobiga vara ja täidaksid lüngad meie riigirahanduses.
Kõigepealt tuleb muuta seadust sedasi, et kinnisvara on võimalik osta või müüa ainult juhul, kui enne tuvastatakse reaalse omanikuna füüsiline isik (st elusolev inimene). See arendaks edasi midagi, mida Ühendriikides juba katsetatakse.
Läinud kuu oluline, ent suuresti tähelepanuta jäetud samm oli ajutise 180 päeva reegli kehtestamine, mis nõuab, et Miamis ja New Yorgis oma taskust kinnisvara soetajad näitaksid, kes on ostu taga olev «füüsiline isik» (inimene). Ametnikud loodavad, et selle eksperimendi käigus kogutud andmed aitavad viimistleda alalist ja laiemat meedet.
Miks peatuda vaid kinnisvara ostmisele piirangute seadmisega? Ka riiulifirmadel (neil, kel puudub tuvastatav omanik) peaks olema keelatud vara müüa. Kui nende raha on seaduslikult omandatud, ei kõhkle nad end tuvastamast.
See tooks kohe kaasa mõnede maailma vastikumate inimeste varade külmutamise.
Samal ajal peaksime teatama, et omand, millel ei ole mõistliku ajal jooksul – näiteks kolm aastat – tuvastatavat omanikku, läheb riigi kätte.
See tooks Moskvas (Pekingis, Ar-Riyadis ja Lagoses) kaasa paanika. Varastatud sularaha salaja kõrvale pannud isikutel jääks valida, kas seista silmitsi keeruliste küsimustega seoses raha päritoluga või kaotada ebaseaduslikult saadud vara sootuks.
Vürtsi lisamiseks võiksime kuulutada, et finantskuritegude uurijad suunavad oma tähelepanu pankuritele, juristidele ja audiitoritele, kes tegelesid röövitud varade müügi ja ostmisega. Pealegi peaksime täitma «tunne oma klienti» reegleid. Kui selgub, et klient on nähtamatu, võib sellest tuleneda, et tema lipsustatud abimehed ei küsinud temalt õigeid küsimusi.
Selleks, et motiveerida inimesi koostööle, peaksime pakkuma õigusemõistmise eest puutumatust neile, kes teevad võimudega koostööd. Kinnisvara kõrval võiks kaaluda sama lähenemise rakendamist finantsvaradele.
See oleks Putini režiimile hävitav hoop, mis ei võtaks sihikule mitte üksnes asjassepuutuvate isikute rahalise planeerimise, vaid ka režiimi võime kasutada korruptsiooni relvana teistes riikides.
Paar aastat tagasi olnuks selline ettepanek lennukas, ent toon on muutumas. Litvinenko juurdlus kinnitas, et mõrvamine on osa Venemaa valitsemismustrist. Majandussanktsioonide eest vastutav USA ametnik Adam Szubin süüdistas BBC-le antud usutluses Vladimir Putinit otsesõnu korruptsioonis. Sellised ametlikud avaldused võivad kergitada eufemismide loori, mis kammitseb meie läbikäimist varastava ja mõrvaliku režiimiga Moskvas. Ent nende sõnade tõeline tähtsus peitub tõkete eemaldamises tegude – konkreetsete süüdistuste esitamise ning seadusemuudatuste – teelt.
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.