Venemaa jaoks on viisavabadus tsivilisatsiooni tugisambaks oleku tunnistamise küsimus, aga Euroopa Liidu jaoks administratiivne probleem, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.
Ahto Lobjakas: (viisa)tsivilisatsioonide kokkupõrge
9. detsember 2010, 17:36
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viisaprobleem Venemaa ja Euroopa Liidu suhetes tuleneb kuristikust poolte lähtekohtade vahel. ELi jaoks on viisaprobleem Venemaaga administratiivküsimus. Sel on teatavate liikmesriikide jaoks teatav poliitiline tähendus, kuid asi otsustatakse lõppkokkuvõttes tehnilistest kaalutlustest lähtudes.
Määrav on, kas Venemaal väljastatavad kaasaegsed biomeetrilised passid on tasemel, kas riigi piirid on kontrolli all, kas korruptsioonile õiguskaitseorganites pannakse piir jms. EL andis viisavabaduse perspektiivi Venemaale 2003. aastal täies teadmises, et ettenähtavas tulevikus seda ei tule.
Euroopa vaatepunktist ei erine Venemaa siin Gruusiast, Bosniast või mõnest teisest riigist, mis viisavabaduse küsimuses Brüsseli uksele koputab, müts näpus. Venemaa on selles kontekstis 140 miljoni kodanikuga Armeenia. Inimeste liikumisvabadus on üks neljast Euroopa põhivabadusest, mida teistele laiendatakse vaid juhul, kui ollakse veendunud, et eurooplaste elukvaliteet seeläbi märgatavalt ei kannata.
Moskva vaatepunktist näeb lugu välja diametraalselt teistmoodi. Kodanike vaba heaolu või liikumise teemaga on sel pistmist minimaalselt. Venemaa on (oma ettekujutuses) üks kolmest lääne tsivilisatsiooni sambast Lääne-Euroopa ja USA kõrval. Nagu kirjutas külaliskolumnist Vladimir Putin 2007. aasta 25. märtsi Times’is («Vladimir Putin on 2000. aastast olnud Venemaa president»), on Venemaa «vaimult ja kultuurilt olnud Euroopa tsivilisatsiooni lahutamatu osa. Meie rahvas annab selle arengusse hindamatu panuse.»
Ametliku Moskva enesekaemuses on seega tegu tsivilisatsioonilis-psühholoogilise küsimusega. Vabapääs jagatud kultuuriruumi teistesse osadesse on venemaalase sünniõigus, võrreldav Jeruusalemma pühakohtade tähendusega moslemite ja juutide jaoks. Ida ja lõuna pool on Moskval samas teistsugune lähenemine – Brüsseli mitteametliku arusaama kohaselt hoiab Venemaa piire Kesk-Aasia ja Kaukaasiaga poorsetena, et viimaseid oleks lihtsam oma mõju- ja kultuurisfääris pidada.
Ülalöeldu on muidugi lihtsustus, kuid peaks aitama vähemalt laias laastus mõista emotsioonide sügavust, mis viisavabaduse teemat ümbritsevad. Argumentatsioonile lisanduvad teiseste ja kolmandate elementidena turismi majanduslikud aspektid, äritegevuse lihtsustamine, inimestevahelise suhtluse humaansed aspektid jms. Pinnavirvenduse all liiguvad poliitilised hoovused, kuigi viimaste suunad ja ristumised on veidi keerulisemad, kui võib tunduda.
Poliitiline probleem on oodatult Balti riikidel ja Poolal (kes näevad viisavabaduses hooba mõjutada Moskvat muudes küsimustes), kuid ka Venemaa suurimatel strateegilistel toetajatel ELis Saksamaal ja Prantsusmaal. Seda administratiiv-tehniliselt põhjustel, mis haakuvad mõlema riigi tuntud hirmudega kontrollimatu sisserände ees, olgu selle allikaks Poola, Türgi või Venemaa.
Tulemuseks on olnud halvatujuline jagelemine, mil on tõsine tõrvatilga potentsiaal muidu heas seisus ELi-Vene suhete meetünnis. EL on kaitseasendis, teisipäevase tippkohtumise järel Brüsselis ütles Euroopa Komisjoni esimees Jose Manuel Barroso, et tegemist on «väga tundliku teemaga». «Me ei ütle, et viisavabadus tuleb varsti, me ütleme, et oleme paika pannud ja kokku leppinud protsessi eesmärgile jõudmiseks.»
Dmitri Medvedevi jaoks võis Barroso mõttekäik vene keelde tõlgituna kõlada ebamugavalt tuttavalt – nii Venemaa kui Euroopa Liit jagavad muu kõrval ulatuslikku bütsantslikku pärandit. Kui nii, siis välja Venemaa president seda ei näidanud, vaid ütles end mõistvat ELi «sisemise destabiliseerumise» hirme.
Bürokraatlikul tasandil samas viisasõda ägeneb. Viisaprotseduuri üksikasjad on ELi liikmesriikide määrata ning ei saa öelda, et protseduur nn vana Euroopa poolt Venemaa kodanike jaoks lihtsaks oleks tehtud. Nooremapoolseid naissoost reisijaid kahtlustatakse automaatselt prostituudiameti pidamises, mehi kuritegevuses ning kõiki kollektiivselt soovis Venemaalt ära kolida. Paberimajandus on hirmudele vastav.
Venemaa omalt poolt on seni Euroopa turiste painanud nõudmisega end igas peatumiskohas arvele võtta. Sel aastal on asutud võrdtingimuslikkuse korras karmistama ka asjaajamist. 1. novembril võeti sihikule Saksamaa, kus viisatingimused on venemaalastele kõige drakoonilisemad (aktsepteeritakse vaid originaaldokumente jne).
Sakslastel tuleb nüüd endil viisa saamiseks tõestada, et neil pole kavatsust Venemaalt paremat elu otsida. Eraturistid peavad selleks näitama pangateateid ja kinnisvaratõendeid, ärimehed firma registreerimisdokumente ja spravkasid ametikoha ja palga kohta.
Kannatajaks pooleks viisasõjas on ja jääb esmajoones Venemaa kodanik. Euroopa Komisjoni andmeil väljastasid ELi riigid 2008. aastal viisasid 3,6 miljonile Vene kodanikule, samas kui Venemaale reisimiseks sai viisa 1,8 miljonit eurooplast. Samas ületab ELi kombineeritud elanike arv Venemaa oma enam kui kolm korda.
Kõik märgid näitavad, et olukord jääb ettenähtavas tulevikus üldjoontes samaks. Viisaküsimused ei ole ELis enam konsensusotsused – piisab ligi 2/3 «kvalifitseeritud häälteenamusest» –, aga ka poliitilise tahte radikaalsel pöördumisel ei saaks ühendus Venemaa tehniliste puuduste osas silma liiga läbinähtavalt kinni pigistada. Muud argumendid jäävad siin enam kui teisejärguliseks.
(Muu hulgas mõte, et venemaalased harjuksid reisides lääneliku elu võludega. Kel raha on, reisib nagunii ning seda nähtavate poliitiliste tulemusteta juba I maailmasõja eelsest ajast alates.)
Mõeldavad on ehk piiratud vastutulemised ELi poolt, sh protseduuri lihtsustamine ja näiteks mitmekordse viisa andmine edukale teistkordsele taotlejale. Medvedev tundus Brüsselis sellistele lootustele ka vihjavat. Kuid pikemas perspektiivis ei lahendaks see Moskva psühholoogilist probleemi.
Viisavabaduseta jääb Venemaa Euroopas teise klassi riigiks või sootuks sellest välja. See on alandus, millel on võim pidurid panna ka kõige entusiastlikumatele välispoliitilistele partnerlustele ELi või selle suurte ja väikestega.