Ideaal on, et mitte ükski inimene ei peaks kogema seksuaalset vägivalda ega ahistamist. Tartu Ülikooli rakendusuuringute keskuse uuring 15–19-aastaste noorte seas ütleb paraku, et tegelikkus on sellest ideaalist kaugel. Seksuaalvägivalda on kogenud iga kümnes noor, sealhulgas viit protsenti noortest on sunnitud olema seksuaalvahekorras.
Kogu probleemi ulatus on veelgi suurem (nii päriselus kui internetis): «Ligikaudu kolmandik 15–19-aastastest noortest on kogenud oma elu jooksul vähemalt ühte seksuaalse väärkohtlemisena käsitletud tegu ning ligikaudu samapalju noori ka vähemalt ühte seksuaalse ahistamise juhtumit, peamiselt käperdamist ja alasti eksponeerimist.»
Pedofiiliajuhtumid on koledad ja hirmutavad, kahtlemata tuleb selle kuriteoliigiga üha paremini võidelda ning siingi on mängus (sh noorte) hoiakud. Samas esile toodud suur arv vägivalla- ja ahistamisjuhtumeid tuleb kokku peamiselt noorte omavahelistest suhetest: «Seksuaalvägivalla ohvriks langetakse enamasti teismeliseeas, 15−16-aastasena ning selles eas on vägivallatsejaks peamiselt meessoost 16−17-aastane või alles täiskasvanuks saanud tuttav või praegune/endine poiss-sõber.»
Muuhulgas selgub, et mida rohkem usub noor vägistamisega seotud müüte, seda tõenäolisemalt on ta ise vägivallatseja või vägivalla ohver. Need müüdid on sellised, mis otsivad süüd ohvri käitumisest, riietusest jne või siis ei saada aru, ei usuta, et «ei »tähendabki «ei». Näiteks: «Kui tüdruk laseb ennast kallistada ja suudelda ning olukord väljub kontrolli alt, siis on ta ise süüdi, et tema partner talle seksuaalvahekorda peale sunnib.» Neis asjus tuleb välja suur erinevus eesti ja vene noorte vahel. Esitatud väitega nõustub 55 protsenti vene tüdrukutest ja 48 protsenti vene poistest, ent vaid 14 eesti poistest ja kaheksa protsenti tüdrukutest. Ka tegelikkuses kogevad uuringu järgi enim vägivalda vene tüdrukud.
Mida rohkem usub noor vägistamisega seotud müüte, seda tõenäolisemalt on ta ise vägivallatseja või vägivalla ohver. Süüd otsitakse ohvri käitumisest, ta riietusest jne või siis ei usuta, et «ei» tähendabki «ei».
Kuidas olukorda parandada? Uuring joonistab välja tähtsaima kaitsekilbi: mõistvaid, toetavaid ja usalduslikke suhteid loovad vanemad ehk nende osavõtlik kasvatusstiil. Samas ei ole ühiskonna võimuses muuta kiiresti ja tüüpiliselt põlvest põlve edasi kanduvat kasvatusstiili. Küll aga saame tegeleda seksuaalharidusega ja mõjutada noorte hoiakute kujunemist.
Kuidas noorteni jõuda? Ootuspäraselt tuleb välja, et kui noortel on seksuaalelu kohta küsimusi, otsivad nad vastuseid eelkõige internetist ja sõpradelt. Vanematelt on midagi küsinud kolmandik tüdrukutest ja viiendik poistest. Õpetajatele on küsimusi esitanud iga kümnes noor. Seega võikski üks lahendustest mitmetahulisele probleemile olla järgmine: vaja on rohkem atraktiivselt esitatud adekvaatse infoga veebilehti, ka vene keeles.