Vastukaja anonüümse kommentaariumi sulgemisele (35)

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Esmane mulje: nagu pistaks arglikult pea sisse suurde kaubanduskekusesse, kuhu varem ei ole tihanud minna, sest seal käib 100% allahindlusega telekate tõttu ööpäevaringne massikaklus. Praegu vaatan: letid kaupa täis, mõned üksikud inimesed kõnnivad riiulite vahel. Mõnus ja rahulik. Jääme siis lootma, et pood tuleb omadega välja.

Gaute Kivistik

See nn kommenteerimine ei ole midagi muud kui katse kirjasõna vahendusel sekkuda ühiskondlikesse protsessidesse, katse midagi muuta. Esimese sellise katse tegin sügaval Vene ajal, aastal 1978, kui pärisin tollase kirjastuskomitee käest, millal hakkavad ilmuma eestikeelsed maakaardid. Nii siis kui sealt edasi olen kirjutanud alati oma nime all, lähtudes kunagi Robespierre'i sõnastatud põhimõttest (ja toetudes sellele): avaldada võib kõike, millele autor nime alla on kirjutanud.

Tiit Kändler

Anonüümsed kommentaariumid on Eesti arvamuskultuurile toonud rohkem kahju kui kasu. Vaikiv olek on ka see, kui inimesed ei saa, ega tahagi enam arvamust avaldada, kuna on põhjust eeldada, et praktiliselt iga julgem mõte saab negatiivse laengu sihtmärgiks. Anonüümne kommentaarium on koht, kus saab arvamusi metoodiliselt vaigistada, ja see on arvamusvabadusele hoopis suurem oht.

Tauno Novek

Sotsiaalmeedia on virtuaalmaailm, kus igaüks on keegi, kellena ta end näitab, mitte see, kes ta tegelikult on. Ja kui inimene ei tunne end päriselus piisavalt kindlalt või ta lihtsalt ei taha, et virtuaalilm temaga päris maailma kaasa tuleb, siis jätab ta oma arvamuse välja ütlemata või silub seda ohutu tasemeni, mille puhul jääbki tegelikult selle inimese arvamus teadmata. Ja sel kujul ongi isikustatud kommentaarium just nimelt arvamusvabaduse mahasurumine. Või vähemalt eest ära peitmine, et inimesed oma roojaste arvamustega ei risustaks meie liivakasti harmooniat.

Erki Mägi

Kiidan väga Postimeest, et lõpuks kaotati ära anonüümse sõnniku loopimine, mis jättis osast inimestest ja eriti Postimehest halva mulje. Kindlasti ei ole anonüümne tegevuse kaotamine sõnavabaduse rikkumine.

Tarmo Toiger

Mis puudutab seda, et keegi ei julge/taha midagi oma nime alt kommenteerida – anonüümset kommentaari on raske tõsiselt võtta. Julge enda (arvamuse) eest seista, oma peaga mõelda ja seda ka välja näidata.

Fred-Erik Tehvan

Mul ei ole mitte mingit probleemi oma sõnade eest vastutust võtta, aga samas ma arvan, et see on täielik jama, et sa lihtsalt pead oma nime alt kommenteerima. Ma arvan, et see pigem tekitab inimestes liigset enesetsensuuri ja üldkokkuvõttes toimib vastupidiselt, sest inimesed on pigem tõrksad rääkima huvitavaid ja õpetlikke lugusid, kui see võib kellelegi negatiivselt mõjuda.

Meelis Kerge

Kui eesmärgiks on kommentaariumi surm, siis on valitud toimetuse poolt õige taktika. Vaadake kinnituseks ERRi kommentaariumit, pole seal mingeid segamatult askeldavaid haritud ja tarku arvajaid!

Urmas Kaljurand

Anonüümne kommentaariumi kaotamine on hea. Aga kas see vähendab ka reaalsete isikute identiteedi vargusi, eks lähitulevik näitab. Aga loodame parimat.

Tarmo Pukka

Kui me ise, sh meediaväljaanded, seda olukorda ei muuda, siis pole lootust, et ka 10–20 aasta pärast midagi muutuks. Väga tervitan Postimehe otsust.

Sven Soomuste

Nüüd tundub olevat nii, et lahmivalt kommimist on vähem, aga arukatele arvamustele miinuseid saab ludinal laduda. Ikkagi raske see üleminekuiga!

Linda Kolk

Kommentaarid (35)
Copy
Tagasi üles