PÄEVAINTERVJUU Lauri Leppik: Eesti pensionisüsteemis sõltuvus varasemast palgast väga suur olla ei saa

«Pensionisüsteem poleks jätkusuutlik, kui iga järgnev põlvkond saaks pikemat perioodi pensionit,» selgitas täna Postimehe otsesaates Tallinna ülikooli vanemteadur Lauri Leppik. See tähendaks, et aastaks 2060. võib pensioniiga tõusta 70. eluaastale.

«Eestis on pensioniiga tõstetud alates 1994. aastast ning sellest on mõjutatud kõik mehed, kes on sündinud 1934. aastal või hiljem ning naised, kes sündinud alates 1939,» meenutas Leppik.

«Seni on pensioniea tõstmine toimunud nii, et igale vanuse kohordile on seadusega kehtestatud oma pensioniiga. Täna on teadmata see, mis hakkab juhtuma nende inimestega, kes on sündinud 1962 või hiljem,» sõnas Leppik ning lisas, et nende inimeste puhul ei otsusta enam poliitikud, vaid pensionile jäämine seotakse elanike oodatava elueaga.

Leppik märkis, et viimase 15 aasta jooksul on oodatav eluiga inimese sünni hetkest märkimisväärselt tõusnud. «Viimase 15 aasta jooksul meestel seitsme aasta võrra,» rõhutas ta, «seega ühe kalendriaasta kohta on oodatav eluiga kasvanud kuus kuud.» Naiste puhul on oodatav eluiga kasvanud viie aasta võrra.

«Oodatav eluiga kasvab pidevalt ning pensionisüsteem poleks jätkusuutlik, kui iga järgnev põlvkond saaks pikemat perioodi pensionit,» jätkas Leppik. «Lihtsustatult öeldes on pensionil kaks ülesannet – vältida vanemaealiste vaesusesse langemist ja asendada inimeste varasemat töötasu. Kui esimest funktsiooni täidab miinimumpension, siis teise täitmine toimub sisse- ja osamaksete kaudu ning siis pension tõesti peegeldab mingis osas varasemat töötasu.»

Leppiku sõnul on Eesti üks paradokse see, et suhteline vaesuspiir on üsna keskmise pensioni lähedal. «Seega küsimus on, kui palju me kahte eesmärki korraga saavutada suudame, kui SKP-st pensionile kulutatav protsent ei ole väga kõrge. Seega Eesti pensionisüsteemis sõltuvus varasemast palgast väga suur olla ei saa.»