Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kaire Uusen: väikese Eesti omapärane trump

3
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kaire Uusen. | FOTO: Mihkel Maripuu

Muidugi on Eestis palju probleeme, kuid on üks asi, mis meil on parem kui enamikus heaoluühiskondades, aga seda eelist märkame alles võõrsil olles või välismaalastega suheldes, kirjutab Kaire Uusen.

Eestlastel teevad meele mustaks väike palk, kehv infrastruktuur ja pikk pime talv, kuid siinses ühiskonnas on ka selliseid eeliseid, millest suurte rikaste riikide inimesed võivad vaid unistada. Ilmselt on kõik välismaal (heaoluühiskonnas) elanud eestlased märganud võõrsil järgmist: elu ja tuju on hea, kaasinimesed on hoolivad ja viisakad, ülemus väga heatahtlik, kohaliku palga või stipendiumi eest saab päris palju endale lubada. Ühiskonna- ja käitumisreeglid on paigas. Põnevaid näitusi ja kultuurisündmusi on palju ning maailm oleks nagu koju kätte tulnud. Ei pea muretsema homse pärast, kõik tundub stabiilne ja muretu. Hakkab kohale jõudma, kust on pärit inimeste muretus ja usk ilusasse homsesse. Kõige tipuks hakkad vaikselt isegi kohalike nägu minema.

Ühel päeval muutub see kõik aga tavapäraseks ja enam ei üllata. Tekib tunne, et Eestis oli miski teisiti ja see pole ainult mets, millest kirjutab Valdur Mikita. Lõpuks saad aru, et see rahutus on soov midagi ette võtta, olla keegi, vajadus sõna sekka öelda, mis oli välismaal hea elu lummuses ära kadunud. Siin tuleb aga sein ette, sest välismaal need asjad nii ei käi ja see ei kehti ainult võõrastele, vaid suures osas ka kohalikele.

Ja alles siis saab aru, mis on Eesti puhul erilist, millest välismaa tuttavatega rääkides võib tekitada neis kadedust, imestust ja soovi Eestisse tulla – see on võimalus avalikult oma arvamust avaldada, töö ja tegevusega midagi suuremat ära teha, tähelepanu pälvida ning isegi meediasse pääseda. Välismaal on küll kõht täis ja tuju hea, aga sa pole keegi ja sinust ei sõltu miski. Loomulikult võib inimene ka mujal kirjutada arvamusartiklit või sõna sekka öelda, aga enamasti teda kuskil ei avaldata, parimal juhul vaid väikese tiraažiga kohalikus ajalehes või ettevõtte blogis. Samuti ei pääse niisama aktiivselt ettepanekuid tehes või kirge üles näidates huvitavat projekti tegema. Kui tavaline vastavate kogemusteta prantslane või inglane tahaks näiteks suurt kontserti korraldada, ei leia ta kindlasti toetajaid ega saa ka selleks luba.

Heaolust hoolimata tuntakse tänapäeval paljudes riikides puudust tähelepanust, kuulsusest, võimalusest silma paista, midagi tähtsat ära teha. Rahvast on maailmas palju ja konkurents on suur. Isegi siis, kui töötad aastaid heal töökohal ja oled aktiivne kodanik, ei tunne sind keegi ning veebis pole peale LinkedIni ja Facebooki konto su kohta midagi leida.

Eestis on teisiti: inimeste kohta on infot ja pilte veebis pigem liiga palju, sest tähelepanu pälvida on siin hulga lihtsam. Selle hea asja on päris paljud juba ära tabanud. Kui üks välismaalane kuulis, et temast soovitakse Eestis artiklit teha, kulus tal mitu päeva kõigi oma tuttavate-sugulaste teavitamiseks Facebooki seinal. Neile, kes sellele ei reageerinud, andis ta uudisest teada telefoni teel. Eestist sai tema silmis ainuüksi selle peale imedemaa, ehkki oodatud kuulsus, milleks ta oli ennast vaimselt ette valmistanud, jäi tulemata.

Kentsakam lugu juhtus ühe eestlasega, kelle naaber lubas kutsuda Võsa Petsi ühte arusaamatust lahendama. Eestlane teatas muu jutu sees sellest välismaa sõpradele. Järgmisel päeval, kui uksekell käis, kartis eestlane teletegijate tulekut, kuid suur oli üllatus, kui ukse taga seisid hoopis elevil sõbrad välismaalased, kes olid tulnud kohale sooviga ükskord elus ometi ka televisiooni pääseda.

Kümned välismaa tuttavad on imestanud, et Eestis saavad arvamusartikleid kirjutada ka tavakodanikud, kes ei tööta ajalehes ega ole ministrid või kuulsused. Samuti imestatakse, et Eestis on võimalik saada austusväärsele ametikohale ka tavalise ülikooli diplomiga, samal ajal kui paljudes demokraatlikes heaoluriikides valitseb justkui salajane klassiühiskond, kus kehtivad kirjutamata reeglid, et ühte või teise ametisse pääsevad vaid kindla tausta või tippülikooli paberiga valitud inimesed.

Üks aktiivne taanlasest kodanik, hariduselt pedagoog, on saatnud oma riigi lehtedele kümneid ja kümneid artikleid, kuid neid ei ole mitte kunagi avaldatud. Alati saadetakse viisakas äraütlev vastus ja ometi on Taani üsna väike riik. Üleriigilisse lehte on paljudes riikides võimalik tavainimesel pääseda vaid kriminaalse või ebahariliku juhtumiga seoses. Teine välismaalane on püüdnud aastaid saada meediasse tööle, aga sinna pääsemise sõel on nii tihe, et pole löögile pääsenud, isegi tasuta praktikandiks mitte. «Ja teil Eestis otsitakse reportereid lehekuulutustega,» ei suuda ta kunagi ära imestada.

Eestis on võimalik tähelepanu saada, oma arvamust laiemale üldsusele avaldada kümneid kordi lihtsam kui mujal. See on tänapäeva maailmas väga kõva argument, imetlusobjekt ja tõmbenumber. Iseasi, kui palju sellest tähelepanust Eestis kasu on, kuid igatahes annab see välismaalastele võimaluse oma tähelepanu- ja kuulsusejanu vähendada, tunda ennast kordki tegijana. Ameerikas või mujal suurtes riikides tähendab ajalehte või telesse pääsemine tihti uute uste avanemist ja tuntust, kuid paneb ka suure pressi alla, mida enamik ei taluks.

Seega kui Eesti tahab maailmas silma paista või rahvast siia meelitada, võiks ehk üleskutse välismaalastele ja turistidele kõlada nii: «Tule Eestisse, koge tuntust ja tunne ennast tähtsana!» Edasi mõeldes võiks teha kas või spetsiaalsed tele- ja raadiosaated ning ajaleherubriigid, kus välismaalased saavad pidevalt sõna võtta, oma arvamust välja öelda. Kõik see aitab täiendada nende CVd ning veebis olevat infot. Inspiratsioonikõnesid Eestis kuulsaks ja edukaks saamisest võiksid rääkida siinsed välismaalased: Dave Benton, Abdul Turay, Justin Petrone jt. Ja miks mitte määrata Eestis kindlaks lausa päevad, mil turistid/huvilised saaksid kätelda/näha meie kuulsusi: presidenti, Arvo Pärti jne. Kus mujal maailmas on see võimalik? Ei kuskil! See võiks huvi tekitada, sest mind on näiteks üks austraallane kallistanud ja vaadanud särasilmil põhjusel, et olen tema suure iidoli Arvo Pärdi kaasmaalane ja kuulsat heliloojat isegi toidupoes näinud. Lisaks on Eesti koht, kus välismaalane võib oma maa iidoleid kohata. Kui kuninganna Elisabeth Tallinnas käis, tunnistas ju üks briti turist ehmatusega, et oma kodumaal pole ta kuningannat iial näinud ega näeks ka kunagi, kuid Tallinnas tarvitses tal selle ime kogemiseks vaid Kadriorgu jalutama minna. Eestis juhtub asju, mis mujal pole võimalikud. Miks mitte panna see mõte äri- ja turismivankri ette?

Tagasi üles