Eesti keele õppe vajadus ja selle kaudu lõimumine tervikuna on taas teravalt päevakorda kerkinud. Suur avalikkuse huvi on lõimumisvaldkonnale kindlasti teretulnud, kuid peame arvestama ka, et avaliku diskussiooniga võib kaasneda ka väärarusaamade levik, kirjutab Dmitri Burnašev Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuse Meie Inimesed juhataja.
Viitan ennekõike nn Narva taksojuhtide juhtumile. Selleteemalisest avalikust arutelust, kui jätta kõrvale seadusandlikud aspektid, võib jääda ekslik mulje, et probleemi olemus on keeleoskuse puudumine ning parandades keeleoskust laheneb ka olukord tervikuna.
Kui võrrelda esimesi integratsioonikavasid praeguse lõimumiskavaga, siis esimene oluline muudatus, mida tähelepanelik lugeja märkab, on mõiste «integratsioon» asendamine mõistega «lõimumine». Kuigi ametlikes dokumentides on integratsiooni alati peetud kahesuunaliseks protsessiks, siis avalikkuses tajuti «integratsiooni» mõistet peamiselt keeleõppele keskendunud ühesuunalise protsessina, stiilis «nemad peavad saama meiega sarnaseks».
Mõiste «lõimumine» toob paremini esile kahesuunalise protsessi, kus keeleõppele on lisandunud sotsiaalne kohanemine, majanduslik hakkamasaamine, kultuurilise kuuluvuse aspekt ja palju muudki. See oli mõtteviisis suur samm edasi. Ei tahaks kuidagi, et nüüd teeksime avalikus diskussioonis jälle sammu tagasi ja lihtsustame teema taas üksnes keeleoskusele.
Lõimumist on laiemas ühiskonnas tajutud ennekõike keeleõppena, pööramata piisavalt tähelepanu inimese isiklikule motivatsioonile. Aga just motivatsioon on eduka lõimumise eelduseks. Vaadates lõimumist laiemalt, koosneb see mitmest olulisest etapist, kus esmalt vajab inimene teadmisi ühiskonnas toimetulekuks, oluline on ka põhiõiguste ja avalike teenustega tutvumine, seaduste tundmine, suhtlusvõrgustiku loomine.
Teises etapis vajab lõimuv inimene keeleoskust. Just siis saab talle pakkuda tema algteadmistest ja vajadustest lähtuvalt eesti keele õpet. Lisaks tavapärasele keeleõppele vajab inimene ka mitteformaalset keeleõpet, mis aitab tal tavakeskkonnas keelt julgemalt ja paremini kasutada ning omandatut kinnistada. Eesti keele õppe võimalusi on aastaid pakutud. Näiteks eelmisest aastast korraldab MISA tasuta eesti keele A2-, B1- ja B2-taseme kursuseid. SA Innove toel saavad kõik eesti keele õppijad peale edukat tasemeeksami sooritamist kursuste eest raha tagasi taotleda. Need on vaid mõned keeleõpet soodustavad võimalused.
Järgmiseks vajab inimene oma teadmiste ja oskuste rakendamist tööturul. Selleks võib olla vajalik ka ümberõpe. Enda teadmistele ja oskustele vastavat rakendust leidnud inimene on üldjuhul ka iseenda ja ümbritsevaga rahulolevam. Ühtaegu peab jätkuma suhtlusvõrgustiku kasvatamine.
Neljandas etapis toimub inimese tugevam sidumine kodukoha ja laiemalt ka Eesti info- ning kultuuriruumiga. Sidet kodukohaga ning kuuluvust kohalikku inforuumi aitab aga omakorda tugevdada keeleoskus ning suhtlusvõrgustik. Seejärel võetakse omaks kohalikud väärtused ja seotakse oma tulevik kindlamalt just selle kogukonnaga.
Viiendas ehk viimases etapis mõtestab inimene enda jaoks lahti kodanikuks olemise mõiste. See tähendab mitte ainult õiguste ja võimaluste teadvustamist, vaid ka valmisolekut aktsepteerida oma kohustusi ja vastutust. Hoiakute ja väärtuste muutus võib nii mõnegi lõimuva inimese jaoks tähendada otsuseid kodakondsuse eelistamise küsimuses.
Sageli ei toimu nende etappide läbimine inimese elus samas järjekorras. Lõimumine on pidev protsess ja arvestada tuleb, et kõikide etappide läbimine ei välista seda, et mõni neist vajab uuesti kordamist.
Mis on aga kindel – probleemi süsteemne lahendamine eeldab kõigi aspektidega tegelemist, mitte ainult keeleõppesse panustamist (mis on õigupoolest üksainus punkt viiest loetletust).
Lõimumise «võti» on mitme ministeeriumi ja poliitikavaldkonna käes. Tööhõivepoliitika, haridussüsteem, majandustingimused – needki on lõimumise olulised komponendid, mis on vahel isegi olulisemad kui keeleõpe.
Jätkusuutliku lahenduse saavutamiseks ehk selleks, et lõimumine oleks ennetustegevus, mitte «tulekahjude» kustutamine, on oluline saavutada olukord, kus inimese soovis keelt õppida peegelduks tema huvi Eesti riigi ja siin elamise vastu. Lisaks keeleõppe pakkumisele on vaja ka selgeid poliitilisi sõnumeid, samuti ühiskonna suuremat avatust ja valmisolekut mitte jagada inimesi «meie» ja «nemad». See on vältimatu eeldus, et me kõik oleksime üks Eesti rahvas, mitte kaks teineteist põrnitsevat kogukonda ühes riigis.
Eelarveotsused tähendavad alati midagi tegemist millegi arvelt. Iga otsus eraldada millekski raha tähendab praktikas seda, et keegi teine jää rahast ilma. Piiratud ressurssidega olukorras on eriti väärtuslikud tegevused, mis otseselt eelarvelisi vahendeid ei eelda. Kui inimene otsustab enda jaoks, et ta on valmis teisi mõistma ja üheskoos lahendusi otsima, ei maksa see ei temale ega riigieelarvele rahas väljendatuna mitte midagi. Aga mõju võib sellistel puhkudel olla palju suurem, kui ükskõik kui kallil riiklikul programmil.
Narva taksojuhid ei pruugi jääda ainukesteks abivajajateks. Sarnaseid olukordi võib tekkida Ida-Virumaal ka teistes linnades või tegevusvaldkondades. Antud teema üleskerkimine on järjekordne meeldetuletus meile kõigile. Selleks, et tulevikus ei peaks «tulekahjusid» kustutama, peab lõimumine muutuma ühiskonna jaoks väljakutseks, millesse inimesed tahavad ise panustada, mitte jääma pelgalt vajaduseks tagada üksikutele sihtrühmadele võimalust tasuta eesti keelt õppida.