Praegune ERSO skandaal on näide sellest, et otsustajad ei julge või ei oska seada prioriteete, eelistada tõelist näivale, kirjutab arhitekt Ike Volkov.
Ike Volkov: kes küll näeks üle küürus turjade?
30. november 2010, 15:36
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kahtlemata vajame sümboleid. See on valikute ja üksmeele küsimus, milliseid. Mõned on ju ammusest ajas, mõned hilisemast. Nokitsedes aina klaasist posti kallal, kordame mantrat Vabadussõja võidu monumendist, teadmata, kas see objekt saab samuti sümboliks, nagu eeldati. Tahaks väga, et saaks. Lasnamäe veerele vene usu kirikut püstitades või paepealsele mošeed rajades saadame samuti välja konkreetseid signaale.
Aina peame tegema valikuid. Tähtsamate otsuste langetamine on veeretatud rahvasaadikute õlgadele, kelle juhtnööride kohaselt valitsus tegutsema hakkab. Samas valmistab seesama valitsus ette paberid, moodustab komisjonid, kaalub variante. Ent kõige tähtsam on otsustamine. Lihtsaim viis on teha samuti nagu mullu või lõigata vikatiga maa ühetaoliselt tasaseks, andmata võimalust viljakõrre kerkimiseks. Kaalutlemata prioriteete. Parem tee on mõelda ja otsustada ja seejärel olla järjekindel. Soome poleks praegu, mis ta on, kui pärast sõda, vaesel ajal poleks prioriteediks valitud arhitektuur ja disain. Kaunid kunstid. Kultuur. Riigi visiitkaart.
Maailmal, sealhulgas eriti meil, on olemas Arvo Pärt ja Neeme Järvi. Mõlemad kupatati Nõukogude ajal tundmatusse – peideti nende looming, kui nad maailmakodanikeks said. Meenub EKP vastutava töötaja Viia Roosipõllu nördinud lausekatke: «Ma teadsin tast kõik, ometi ta reetis minu... » Nüüd on kadunud pojad koduteel, ukselävel, ent kui nad uksest sisse astuvad, lajatatakse neile uks tagantkätt vastu kukalt. Üks pahandus teise otsa, väiklane närimine ja parastamine ja info autu lekitamine. Me ei oska nende hiiglastega oma päkapikumaal midagi ette võtta, jõllitame üllatunud näoga, pea kuklas, ja näpime püksiviiki. Ja igaks juhuks ei tee midagi.
Otsustajad ei suuda otsustada. Olen mitu korda retooriliselt küsinud: mitut flöödimängijat on Eestil vaja? Mitut teatrit jaksab Eesti inimväärselt ülal pidada? Mitut muuseumi? Ei vastata, muudetakse arvamusi, tegeletakse pöidlakeerutamisega, aga esindusorkestri pillimehe palk on 8000 krooni, õpitud on aastakümneid ja lapsed käivad koolis.
Raskel ajal on eriti tähtis teravustada fookus, analüüsida ja julgeda otsustada. Panna paika prioriteedid. Ja eraldada pärast otsuseid vahendid, mitte teritada vikatit. Pärdi juubel tõi Eesti korraks maailmakaardile, Järvi, Klasi ja Kaljuste kontserte valgustab rahvusvaheline press. Priit Pärna üleilmne tuntus elab juba edasi ta õpilastes. Eesti džäss on läbi murdnud suurtele festivalidele. Publik aplodeerib püsti seistes. Teadlased korjavad auhindu, nende uurimusi tunnustatakse. Nemad kõik on meie eliit, meie superstaarid, meie tähed, mitte strippar Marko või nõid Nastja. Nendest kõigist saavad innustust nende õpilased, nende austajad. Nad tõstavad riigi reitingut! Neist tuleb rääkida, neid tuleb toetada!
Riigiasutused on väga ebaefektiivsed, sehkendavad ja puterdavad, tegelevad enese õigustamise ja üksteisele ärategemisega, nägemata suuremat pilti. Nad dubleerivad üksteist ja raiskavad raha, mida võiks kasutada prioriteetide edendamiseks. Poliitikud püüavad säilitada oma seljatagust, sõlmivad tehinguid ja ohverdavad kahuriliha.
Kes küll näeks üle küürus turjade? Kes kuulaks asjatundjaid? Kes ütleks autoriteetse sõna? Praeguses, Neeme Järvi maaletoomisega kaasnenud kahetsusväärses skandaalis on minul keeruline süüdlast leida, ei valda andmeid. Aga põhimõtteliselt arvan, et eelkõige on süüdi parlamendi mõtlematus ja otsustamatus, suutmatus raskel ajal eelistada tõelist näivusele. Nemad peavad nägema prioriteete. On süüdi ERSO direktori süüdimatu seismine oma unistuste täitumise eest, oma otseste kohustuste tõlgendamine ja seetõttu ka rikkumine. On süüdi ministri suutmatus näha ja ära tunda tähtsaimat kultuuris, selle eest võidelda ja panna valitsus ning parlament kaasa mõtlema. Ega tal nüüd muud üle jää kui alandlikult eelarve komakohti lugeda, järjekordseid formaalsevõitu ja subjektiivseid komisjone moodustada, kes direktorite konkursse korraldavad ja toimivaid süsteeme lammutavad.
Muuseas, huvitav oleks teada, mis karjuvatel põhjustel tagandati ühe parima muuseumi – arhitektuurimuuseumi direktriss, rahvusvahelise tuntusega, laialdaste sidemetega, kõrgelt haritud arhitektuuriteadlane ja suurepärane organisaator, ka rahaasjades pedantne Karin Hallas? Kes võtab võrdväärse partnerina vastu maailma arhitektuurmuuseumide pealikke, teadlasi ja populariseerijaid? Komisjon otsustas! Aga kes komisjoni kokku kutsus ja mis alustel? Komisjone moodustatakse nagu tarvis. Kas on vaja mõttetuid uuendusi iga hinna eest?
Ikkagi – mis on meie riigi ausalt väljendatud prioriteedid, mille nimel ühiselt tööd teha, sõdida, mida arendada ja armastada? Kas ühetaoliselt virelevad kultuuriasutused? Ärgem laskem õhku haihtuda geeniuste vaimu! Senikaua kui meil on Pärt, Järvi, Kaljuste, arendagem muusikakultuuri, mitte ärgem korrutagem banaalset lauset «eesti rahvas, laulurahvas». Ühtekuuluvustunne laulupeol on suur asi, aga kõrgkultuur on arusaadav kõikjal maailmas. 1. jaanuari keskpäeval istume nagu naelutatult teleri ees ja naudime Viini uusaastakontsertide populaarseid operetiviise.
Kui me hääldame selge lause «ERSO on meie prioriteet», kui me eraldame piisavalt raha tippdirigendi maaletoomiseks, kui me tõstame orkestrantide töötasu, kui me hangime hinnalisi pille – siis tulevad mitusada välismaal töötavat hinnatud pillimeest Eestisse tagasi, harjutavad sõrmed verele, saavad pingelise konkursi tulemusena koha kolmandasse pulti ja vaatavad andunult maailma tippdirigendile suhu. Miks mitte nii! Ja Pärt, Kreek, Tubin, Tamberg, Tüür, Tõnu Kõrvits leiavad oma plaadi all suures kirjas: lindistanud Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, dirigent Neeme Järvi. Ja kontsertreis Euroopa parimais saalides.
Oli uskumatult uhke tunne, kui aastaid tagasi Toronto suurima heliplaadikaubamaja peatrepi kõrval olid vasemal pool Mozarti aasta puhul välja antud plaatide riiulid, teisel pool aga Arvo Pärdi heliplaadi «Te Deum» virnad. Ja inimesed aina haarasid neid. Kultuur ongi ju meie identiteet ja enesemääramine, ilma selleta pole ka riiki vaja. Kui ka riigid kaovad ja jäävad vaid linnad, võime uhkusega öelda: selles linnas on maailma parimad muusikud.