Edgar Savisaar: mida Jaan Poska ütleks?

Edgar Savisaar Tallinna TV 5 Foto: Viktor Burkivski

Riigi majandus on pikali ja püstisaamise strateegiat pole; ei osata ega julgeta teistmoodi mõelda, liiga palju auru kulub poliittehnoloogiale, kirjutab Keskerakonna esimees Edgar Savisaar.

Pühapäeval, 24. jaanuaril möödus suure Eesti riigimehe Jaan Poska sünnist 150 aastat. Mul on siiralt hea meel, et tähistasime seda päeva pealinnas väärikalt ning Kadrioru Luigetiigi ääres saab nüüd astuda Poska kõrvale ja vaadata hetke tema igapäevaelust. Poliitikaüleselt valminud mälestusmärk on märkimisväärne sündmus meie muidu lootusetult kraakleva poliitilise kultuuri juures. Aga mida ütleks Jaan Poska täna meile, kui ta vaataks seda, kuhu Eesti on jõudnud ja kuhu suundumas?

Peaminister Taavi Rõivas kirjutas Postimehes, kuidas 2016. aastaks peab riik seadma viis sihti, milleks on kaitsevõime, majanduskasv, igaühe panuse hindamine, omavalitsuste tugevdamine ning Eesti suuremaks tegemine. Milline on aga olukord nendes valdkondades praegu?

Kaitsevõime on Rõivase hävituslennuki reklaamiga alustades saanud tõepoolest ohtralt tähelepanu, kuid kahjuks just negatiivset. Alustame idapiiri puhastamisest, mida peaminister suure võiduna püüab näidata. Tegemist on kõverpeeglist võetud uhkusega, sest palju aastaid lubati rahumeeli piir tihnikuks kasvatada ning alles pärast Eston Kohvriga juhtunut leiti, et asi on tõepoolest halb.

Hoopis mainimata jääb sotsiaalne julgeolek, mis tähendab riigi iseseisva kaitsevõime seisukohast tohutult palju. Kui Ida-Virumaalt tuleb teade järjekordsest massikoondamisest, siis reageerib peaminister sellele targutamisega, kuidas meil on üle Eesti 9000 vaba töökohta. Hea mõte, kindlasti suurendab Ida-Virumaa ja laiemalt Eesti julgeolekut koondatute avalik mõnitamine.

Majanduskasvu küsimuses eksib peaminister fundamentaalselt. Dogma, et iga riigipoolne sekkumine peletab siit ettevõtjaid, tuleb unustada. Vajame just riigi sekkumist, et vältida järgmisesse majanduskriisi langemist lähiaastatel. Aga kõigest järgemööda.

Igaühe panuse hindamisest ning vähenenud töövõimega inimeste tööturule viimisest rääkides lüüakse trummi 45 000 tööturule sisenevast inimesest, kes tegelikult viivad vaid tööpuuduse protsendi kõrgemaks. Sealjuures ei arvestata asjaoluga, et samal ajal on majandus languses ning ettevõtjad muutunud oluliselt ettevaatlikumaks.

Teades tööandjate skepsist ning tõenäoliselt ka hirmu võimalike muudatuste ees, mis seonduvad puuetega inimeste palkamisega, ei maksa enne reformi kiita, kui selle tulemusi veel näha pole. Hiljutine abivahendite skandaal näitas selgelt, kui ettevalmistamata reformid valitsus käiku paneb.

Alanud haldusreformi peamine tugev külg on Reformierakonna-poolne koha kätte näitamine IRLile, kes on sellega püüdnud juba kümmekond aastat hakkama saada. Kahjuks on kohalikke omavalitsusi keskvalitsuse poolt piiratud, kärbitud ja kohitsetud nii palju, et võime ennustada küllaltki hääletut alistumist. Maapiirkondade ääremaastumine süveneb ning paratamatult antakse hoogu inimeste ja avalike teenuste koondumisele suurte keskuste ümber.

Riigile on see kindlasti odavam, kuid regionaalpoliitiliselt hukatuslik valik. Ei maksa ka imestada, kui haldusreformi hoogtöö käigus tuuakse kiirkorras menetlemiseks eelnõu, millega lõhkuda Tallinn tema senisel kujul. Raske on uskuda, et Reformierakond plaanib järgmise aasta kohalikele valimistele pealinnas vastu minna ausate võtetega.

Mis puudutab Eesti suuremaks tegemist, siis siinkohal on paslik tuua võrdlus teooriaga, justkui oleks maakera sees hoopis suurem maakera. Paratamatu tõsiasi on see, et Eesti on väikeriik kõigi kriteeriumite järgi ning meid saab silmapaistvaks (kuid mitte suureks) teha spetsialiseerumine, edukus ekspordis ja sihikindlus selle saavutamisel. Mitte aga unelemine sellest, kuidas kena naeratus Brüsselis loob töökohti Ida-Virumaal.

Reformierakonna kampaaniameistrid suutsid aastatepikkuse töö ning suure hulga rahaga oma parteile külge kleepida tarkade kivi omanike müüdi. Keskendumine rikkaks saamise presenteerimisele hüpnotiseeris valijaid ning iga kord, kui nõidus kaduma hakkas, löödi igaks juhuks letti kurikuulus Vene kaart. Vahel toimis see paremini, teinekord kehvemini. Eesti majanduse probleemide põhjuseks on peaministrit juhtiva seltskonna kogenematus majanduses ning liigne keskendumine poliittehnoloogiale. Poliittehnoloogiliselt oli igati mõistlik kokku kutsuda majanduskasvu kiirendamise töögrupp, kuid sisuliselt saadeti teema pikale lainele, et keegi selle juures liiga palju ebamugavaid küsimusi ei küsiks.

Uudised majanduskasvu prognooside järjekordsest langetamisest ning ekspordi vähenemisest ei üllata kahjuks enam kedagi. Suvisel arvamusfestivalil nenditi, et riigi majandus on pikali ja püstisaamise strateegiat ei paista mitte kusagilt, vähemalt mitte seni, kuni midagi ei tehta teisiti. Kas sellele järgnes mingi muutus valitsuse poliitikas? Loomulikult mitte.

Kaks aastat tagasi Estonia kontserdisaalis peetud kõnes ütlesin, et Eesti peaks muutuma «ei»-riigist «jah»-riigiks – midagi pole selle ajaga muutunud, nii on endiselt. Räägitakse küll majanduskasvust, aga ühtegi otsust, mis majandust toetaks, ei tehta. Muudatusi püütakse iga hinna eest vältida, et mitte kõigutada väljakujunenud võimuvertikaali. Kui aga keegi seda kõigutada julgeb – olgu siis poliitikud, ettevõtjad või teadlased –, on reaktsioon valulik.

Tallinna linnas on tehtud julgeid ja suuri otsuseid, mis on saanud ka suurt kriitikat, kuid hiljem end tõestanud. Tasuta ühistransporti tunnustatakse praegu kogu maailmas, aga kas seda sõimu mäletate? Mina mäletan, aga kui oleksin seetõttu kartma löönud, kahetseksin täna kibedalt. Eesti poliitilised liidrid ei tohi langeda euroopalikku mugavuslõksu, kus midagi uut teha ei julgeta. Nii me majandust käima ei saa.

Mida teha? Me ei saa teha kõike korraga, arendada kõike ja laieneda kõikjale. Võtame konkreetsed valdkonna, tõstame selle riigi prioriteediks, valime väiksema arvu turge, kuhu pingutused suunata, ja tegutseme. Näiteks: meil puuduvad takistused, et Eesti võiks areneda maailmatasemel ravi ja tervishoiu riigiks, kuhu tullakse ravima ja ka teadust tegema nii Põhjamaadest kui ka mujalt Euroopast. Tartu Ülikooli kompetents on suurepärane, meie haiglate tase kõrge ning kvaliteetset teenust pakkuvaid sanatooriume leiab üle kogu Eesti. Riigi poliitika peab asuma seda valdkonda vedama ning toetama ühes turundus- ja teavitustööga. Üha pikenev eluiga ja vananev Euroopa rahvastik oleks meie tegevuse toetajateks väga pika aja jooksul. Raha kuuekümnes suunas pudistades ei jõua me kuhugi.

Riigi juhtimise juures olles on vajalik mõista, et majanduse olukord näitab meile, millises suunas asjad tervikuna lähevad. Kunagised otsused on end ammendanud ning uue jääkeldri asemel vajame uusi lahendusi ning spetsialiseerumist, millega seisma jäänud majandus uuesti käima saada. Aastatepikkused arutelud vaid raiskavad aega, sest Eestis on kompetents ja ressursid, millega hakata tööle kohe. Selleks on vaja vaid valitsust, kes julgeks nii otsustada.

Pelgamata noomitust, võiksime Jaan Poskale näidata Tallinna linnas saavutatut, kuid olen veendunud, et riigis toimuva suhtes oleks ta sama murelik kui Eesti inimesed. Me oleme jõudnud etappi, kus peaminister selgitab rahvale, et ega majanduskasvu arvud polegi mingid näitajad ja võime pigem kergendatult ohata, et meil pole sellist majanduskasvu nagu Lätis ja Leedus.

Ja asja poliitiline aspekt – kas pole huvitav, et 1990ndate  «kuldne trio» Kallas, Laar ja Savisaar, kes pole kunagi eriti milleski ühel meelel olnud, on nüüd kõik üsna selgelt välja öelnud, et praegune valitsus ei tule toime ja riigi käsi käib seetõttu kehvasti?