Pole kahtlustki, et Vladimir Putin on juba leidnud koha ajaloos. Kuid sellest, milliseks see koht kujuneb, on veel vara rääkida, kirjutab vene-ameerika ajaloolane Juri Felštinski.
Juri Felštinski: milliseks kujuneb Putini koht ajaloos?
/nginx/o/2016/11/03/6032001t1ha5d3.jpg)
28. jaanuar 2016, 16:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuni 1999. aastani ei teadnud teda ju mitte keegi. Võimu enda kätte koondamiseks kulus tal mitu aastat: esmalt tuli paigutada FSB töötajad kõrgematele riiklikele ja parteilistele ametikohtadele, siis oli tarvis üle võtta meediakanalid ja usurpeerida valimissüsteem ning alla suruda opositsioon. Vallutades Krimmi ja tungides Ida-Ukrainasse, pidas Putin end üleval nagu Põhja-Korea liider, kes tänavu katsetas vesinikupommi. Mõlemad eirasid sellega üldtunnustatud rahvusvahelisi norme. Selles seisab Putin Põhja-Korea Kimiga põhimõtteliselt samal pulgal. Putin lähebki ennekõike ajalukku kui normide jalge alla tallaja.
Peale selle läheb ta ajalukku kui verine usurpaator. Putin päästis valla teise Tšetšeenia sõja, provotseeris Abhaasia ja Lõuna-Osseetia hõivamisega lõppenud sõja Gruusiaga, ründas Ukrainat. Rohkem kui aasta on Putin korraldanud provokatsioone NATO riikide piiridel. Et mitte mässida end sügavamale sõjalisse konflikti Ukrainas või Euroopas, sekkus ta Süüria konflikti. Kogu selline tegevus on viinud suure hulga inimeste hukkumiseni Tšetšeenias, Gruusias, Abhaasias, Lõuna-Osseetias, Ukrainas, Süürias ja Venemaal. Lisanime «verine» on Putin igati ära teeninud.
Putin ei kuulu ammu demokraatlike liidrite hulka, keda valitakse ausate, ühetaoliste ja salajaste valimiste käigus. Putin on poliitik, kes enda huvides manipuleerib nii Venemaa meedia kui ka valimissüsteemiga. Seega oleks teda õigem nimetada usurpaatoriks, kes on ennast asetanud väljapoole seadusi.
Putin ei ole võimeline muutuma paremaks. Ta loeb oma tegevust õigeks ja õigustatuks. Seetõttu Putini «ümbersündi» oodata ei maksaks. Ta ei ole harjunud järele andma, kuna loeb seda nõrkuse märgiks. Nõrkust loeb ta omakorda lüüasaamiste põhjuseks. See on tema isiklik ja ka poliitiline kreedo, mis on hirmutav, kuna sellise inimese saamine suurriigi etteotsa võib tuua kogu inimkonnale kaasa katastroofilised tagajärjed.
Putin läheb ajalukku kui inimene, kes on üritanud iga hinna eest ja kõikide vahenditega luua ja põlistada oma isikukultust, mis ei ole tal aga õnnestunud. Ebaõnnestumises pole süüdi ei Putin ise, ei riigiaparaat, mis selle ülesande täitmiseks rakendatud, ei internet ega ka tsensuurile allutatud juhitav massimeedia. Putin võib olla teleriekraanidel 24 tundi ja kõigi Vene lehtede esikaantel, kuid kriitika Vene opositsioonilistel internetilehtedel, venekeelsetes väljaannetes piiri taga ja välismaises pressis nullivad Putini võimalused pürgida ihaldatud kõrgustesse.
2016. aasta on nii meile kõigile kui ka Putinile keeruline ja võib-olla ka otsustav. Barack Obama, keda iseloomustab patoloogiline võimetus teha välispoliitikas otsustavaid samme, lahkub ametist. Nafta, mille eksport on Venemaa agressiooni tähtsaim finantseerimisallikas, odavneb ning pole tõenäoline, et nafta hind 2016. aasta jooksul oluliselt tõuseb.
Peamine majandusprobleem, mis Putini arvates praegu Venemaa ees seisab, on toornafta hinna kergitamine maailmaturul. Kuna Venemaa ei suuda seda probleemi lahendada majanduslike vahenditega, üritab Putin seda teha poliitiliste ja sõjaliste vahenditega. Pole juhus, et Kreml pole aktiveerinud oma välispoliitikat mitte ainult Süüria ja Iraani, vaid ka Saudi Araabia suhtes, kes on maailma suurim toornafta eksportija. Vastasseis Iraani ja Pärsia lahe riikide vahel näitab Kremlile, et on olemas lootus globaalseks paisuva Lähis-Ida konflikti puhkemiseks, mis tõstaks toornafta hinnad tasemele, mis aitaksid Venemaal uuesti rahastada agressiivset ja kallist välispoliitilist kurssi.
Isegi kui Putinile näib, et tema valla päästetud sõjad on võidukad, toovad need Venemaale vaid inimohvreid ja kurnavad tema majandust. Kui Venemaad tabab lüüasaamine, siis viib see tänapäeva Vene Föderatsiooni lagunemiseni. Juba ongi näha piirjooned, mida mööda see lagunemine toimuda võib: Tšetšeenia, Dagestan, Inguššia, Abhaasia, Osseetia, annekteeritud Krimm, Kaliningradi oblast, Kaug-Ida ja jaapanlastelt Teise maailmasõja järel vallutatud saared. Need mõrad juba paistavad ning reaalsus kujuneb karmimaks kui ka kõige julgemad akadeemilised prognoosid.
Sellisena läheb ajalukku Venemaa president Vladimir Vladimirovitš Putin ja selline on Venemaa, mis temast maha jääb.