Kui on juttu kristlusest, räägitakse sellest enamasti kui ühest ühtsest ja ajalootust maailmavaatest ja praktikast, umbes nõnda, et kristlus väidab seda või toda, kristlased teevad nii või naa. Justkui oleks ristiusk tekkinud 1. sajandil ja sellest peale muutumatuks jäänud.
Paraku pole ristiusk, nagu pea kõik muudki pikemat aega püsinud asjad, muutumatud. Mida lähemalt ja mida laiemas ajalises mastaabis ristiusku silmitseda, seda rohkem muutusi torkab seal silma. Võtame näiteks liturgia – jumalateenistuse korra. Üks Eesti suuremaid kirikuid EELK on jõudnud jumalateenistuse korda juba selle aastatuhande sees üsna radikaalselt muuta.
Sellistest muutustest pole vaba ka Õhtumaa suurkirik – roomakatoliku kirik. Võib-olla vanemad inimesed veel mäletavad, et pool sajandit tagasi oli sealne jumalateenistus üsna rangelt ja traditsiooniliselt struktureeritud, kusjuures kasutada tohtis ainult ladina keelt. Tänapäeval võib aga ainuüksi Eesti roomakatoliku kirikute jumalateenistustel kuulda mitmeid elavaid keeli.
Idakristlased võivad nüüd väita, et nende teenistused küll nii ei muutu, nagu õhtumaalaste omad. Päriselt see siiski nõnda ei ole. Vastu seistes liturgilistele muudatustele Vene Ortodoksses Kirikus, on tuhanded ennast ise ära põletanud ning miljonid on tollest suurkirikust välja arvatud. Muudatused on osaks saanud kristluse teistelegi külgedele.
Võtame näiteks sotsiaaleetika. Isegi roomakatoliku kirik on siin aegade jooksul oma arusaamu muutnud ning oma suhtumistes tublisti sallivamaks saanud. Kunagi keskajal oleks niisugune tegelane nagu kristlik pankur paremal juhul mõistetamatuks jäänud. Halvemal juhul oleks teda kui liiakasuvõtjat tabanud üsna karm karistus.
Seega on ristiusk ajalooline nähtus, mis eksisteerib, areneb ja muutub ajaloos nii nagu teisedki nähtused ühiskonnas. Erinevates ristiusu harudes toimuvad need muutused eri suundades ja eri kiirusega.
Need muutused ja arengud pole aga juhuslikku laadi. Paljusid nende seast on esile kutsunud ja suunanud sotsiaal-ajaloolised tegurid. Teisisõnu – siin on mängus inimkäsi. Kiriklikke õpetusi, moraalireegleid, jumalateenistuse kordi, kirikuseadusi ja kõike muud, mis kristluse juurde tavapäraselt kuuluvad ja mis ajaloos muutuvad, võiksime iseloomustada kui sotsiaalseid konstruktsioone.
See on viimasel sajandil ühiskonnateadustes levinud mõiste ning tähendab, et need nähtused on inimeste loodud ning kannavad oma loojate, nende eesmärkide ja ajastute pitserit.
See sotsiaalseks konstruktsiooniks olemine ei tähenda ilmtingimata, et mingi isik või mõni grupp oleks loonud kristluse või mõne sealse nähtuse teadlikult ja sihipäraselt. Oma ajastu ja selle taga seisvate sotsiaalsete gruppide pitser võib mõnikord tekkida ka lausa vastu tolle grupi või terve ajastu tahtmist.
Ning selle sotsiaalseks konstruktsiooniks olemisega ei taha ma ilmtingimata väita, et see ongi kõik, mis kristluses olemas on ning mida ta pakkuda võib. Mööndes, et suur osa kristlusest on sotsiaalne konstruktsioon, ei pruugi kristlane sugugi paratamatult kristlusest loobuda. Sakraalne ja seega kristlase jaoks ristiusu kõige väärtuslikum osa ei pea üldsegi asuma ristiusu sotsiaalse konstruktsioonina eksisteerivates osades.
Ristiusu vastas seisab ateism, teatud määral vaenlasena, kriitikuna. Ateism võib olla nii passiivne kui ka aktiivne, kristluse vastu võitlev või lihtsalt kristlust ignoreeriv. Ateism võib olla teadvustatud ja sihipärane, aga see võib olla ka inimese teadvustamata hoiak.
Nagu kristlus, aga ka religioon üldse, muutub ajaloos ka ateism. Nii näiteks oli naaberriigi ateistidel 75 aastat tagasi kombeks kristlasi vangilaagritesse panna või lausa maha lasta.
Tänapäeval on sellelaadilist ateismi raske leida. Ajas muutuvana on ateismgi oma ajastu arusaamade, eesmärkide ja huvide kandja. Seega peame ateismi kohta samuti väitma, et see on sotsiaalne konstruktsioon. Ta on inimeste looming, teatud huve silmas pidav ja teatud eesmärkidel tehtud.
Ei ole olemas neutraalset, inimestest ja nende huvidest sõltumatut ateismi. Tegelikult pole olemas mingitki neutraalset maailmavaadet, kuigi pea kõik maailmavaated ise pretendeerivad neutraalsusele või ainuneutraalsusele.
Ateismi eesmärgiks on religioonile vastu astuda ning lõpuks ta likvideerida. Tema keskne meetod on kritiseerida religiooni, meie jaoks siis ristiusku.
Kas ateismi kriitika on efektiivne? Kas ta põhimõtteliselt võib saavutada oma eesmärgi? Vastus sellele küsimusele sõltub vastajast – kas ta kuulub kristlaste või ateistide seltskonda. Ateistide jaoks on kogu religioon vaid sotsiaalne konstruktsioon. Sotsiaalsetel
konstruktsioonidel on omadus võõranduda, korrumpeeruda või lausa katki minna.
See on paraku inimeste loodud süsteemide lahutamatu omadus. Sellisena on kristlus kritiseeritav ja ärakaotatav. Ateisti jaoks on religioonid surelikud. Seega võib ateism olla efektiivne, lausa võidukas. See ei tähenda, et ta ajaloos seda alati ka oleks.
Kristlase vastus sellele küsimusele on eitav. Viimselt ei ole ateisti tegevus võidukas. Aus ja tark kristlane möönab, et õiglane ja asjakohane kriitika saab kritiseerida ja peabki ausalt kritiseerima kristlust kui ajaloolist nähtust, kui sotsiaalset konstruktsiooni. Ega kristlasedki ei saa eitada, et sotsiaalsed konstruktsioonid võõranduvad.
Aga kristlane saab jätkata, et kõige kritiseeritava kõrval on ristiusus ka kihte või aspekte või dimensioone, mida ei saa sotsiaalseteks konstruktsioonideks pidada. Kristlaste jaoks kuuluvad need asjad ristiusu sakraalsesse keskmesse ja tihti on need sellised, et neist ei saa adekvaatselt ka religiooni enese terminites rääkida.
Üheks heaks näiteks on siin Jumal ise. Väga vana kristliku traditsiooni kohaselt on kõik Jumala nimed ja kirjeldused viimselt valed või ühekülgsed. Ükskõik mida me ka Jumala kohta ei ütleks, ikka jääb ta sõnadega haaramatuks. Kristlaste meelest ei saa seda kristlikku arusaama Jumalast kuidagi sotsiaalseks konstruktsiooniks pidada.
Selliseid sakraalseid asju on ristiusus teisigi ning ka teistes usundites osatakse neid leida ja näha. Seega pole kristluse sakraalne kese kristlase meelest ateismi poolt haavatav. Ateistlikule kriitikale on avatud kõik, mis asub sakraalse ümber – õpetused, moraalinõuded, institutsioonid, igat sorti praktikad ja palju muud –, mitte aga sakraalne ise. Sellega seletub ka, miks pärast igasuguseid põhjendatud ja põhjendamata rünnakuid tõuseb hävitatud kristlus ikka ja jälle uuesti tuhast. Nii vähemalt võiks kristlane mõelda.
Kummal on õigus – ateistil või kristlasel? Sellele küsimusele vastaja peaks olema mõlema suhtes neutraalne. Sellist kohtunikku me paraku inimeste hulgast ei leia.
Ateisti meelest on tema tegevus kristlusele ohtlik. See võib olla ristiusule lausa saatuslik, vähemalt põhimõtteliselt. Kristlase jaoks aga ateism endast põhimõttelist ohtu ei kujuta. Ateist saab kritiseerida ja ohustada neid asju, mis inimeste looduna vajavadki pidevat kontrolli.
Päris religiooni keskmeni aga ateisti kriitika kristlase meelest ei ulatu. Kui nüüd mõni kirikuvürst näeb ateismis suurt ohtu ristiusule, siis teda ikka päris kristlaseks pidada ei saa, vähemalt targaks kristlaseks mitte.
Nagu öeldud, on kristlase jaokski suur osa ristiusust sotsiaalne konstruktsioon. Kus jookseb piir kristluse kui sotsiaalse konstruktsiooni ja sakraalse vahel, selles pole kristlased küll ühel meelel. Mõne jaoks on sakraalne raskesti hoomatav, teine peab sakraalseks peaaegu et parajasti kehtivat liikluseeskirja.
Aga küllap tolle viimasegi jaoks on mingi osa kristlusest ikkagi inimeste tehtud. See tähendab aga, et varem või hiljem vajab mingi osa kristlusest parandamist. Selleks et neid parandada, on vaja aga asjakohast kriitikat. Teisisõnu, kristlus vajab kriitikat.
Arusaam, et religioon vajab kriitikat, pole sugugi uus. Juba vanas testamendis leidub kriitikat tollase Iisraeli usundi suhtes. Eriti olid sellega ametis muistsed prohvetid. Vana testamendi prohvetid polnud tulevaste sündmuste ennustajad. Pigem olid nad oma ajastu sotsiaalsete ja poliitiliste olude, eriti aga religioossete institutsioonide ja moraalireeglite kritiseerijad.
Ka uues testamendis on tublisti religioonikriitikat. Kristlusesisest kriitilist suhtumist leidus märkimisväärselt ka esimeste sajandite kirikus. Aja jooksul aga jäi see prohvetliku kriitika vaim ristiusus üha nõrgemaks. Viimastel sajanditel on selle asemele asunud ateism.
See ei tähenda sugugi, et kõik ateistide väidetu on asjakohane kriitika kristluse kui sotsiaalse konstruktsiooni suhtes. Aga aususele pretendeerival ateismil on ristiusule öelda kindlasti midagi olulist, mille eest võiks ristiusk tänulik olla.
Alar Laats on Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi usundiloo professor