Ene-Margit Tiit: kas tasub pingutada kahe miljoni eestlase nimel?

Ene-Margit Tiit
, statistikaameti peametoodik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ene-Margit Tiit
Ene-Margit Tiit Foto: Postimees.ee

Lennukad ideed on ilusad, ja kui nad on parajasti jõukohased, siis ka innustavad. Loomulikult on kaks miljonit eestlast lennukas ja võib-olla ka ilus. Eestimaalaste arvu kiiret kasvu on vanem põlvkond näinud. Kui sõjaeelses Eestis oli rahvaarv 1,12 miljonit ja 1941. aasta rahvaloenduse ajaks oli see vähenenud 1,02 miljonini, siis edasi algas kiire kasv: 1959. aastal 1,20 miljonit ja 1989. aastal 1,57 miljonit. Iga kümnendiga kasvas rahvaarv keskmiselt 100 000 inimese võrra.

Ja kuigi etniliste eestlaste loomulik iive oli positiivne, ulatudes perioodi lõpul üle 2,2 lapse naise kohta, mis toonases Euroopas oli üsna erandlik, langes eestlaste osakaal Eesti rahvastikus 48 aasta jooksul (1941–1989) 91 protsendilt 61 protsendini.

Üks massilist sisserännet toetavaid argumente tänapäeval, mida on sageli meedias kuulda olnud: toetan sisserändajaid, sest soovin saada tulevikus inimväärset pensioni. See mõttekäik kuulub valdkonda – laenan oma lastelt, elan nende tuleviku arvel. Sest ka sisserännanud hakkavad mõne aja pärast ootama väärikat pensioni ja tekib küsimus, kas seda peaksid hakkama maksma meie lapsed või peaks sisseränne järjest intensiivistuma?

Kõige keerukam olukord pensionide ja sotsiaaltoetuste osas tekib sisserände lainelise struktuuri korral. Kuna Eestis lõppes massiivne sisseränne 1980. aastate lõpul, siis sõltub Eestis välissündinute osakaal oluliselt vanusest: vähemalt 65-aastastest oli viimase rahvaloenduse andmetel (aastavahetus 2011/2012) Eestis sündinud 68 protsenti, 15–49-aastastest aga 92 protsenti. Kui sisseränne oleks toimunud ka viimaste kümnendite jooksul endise hooga, ei oleks meil küll silmapiiril pensionide maksmise probleemi, kuid eestlaste osakaal oleks siinmail tänaseks juba märgatavalt alla poole.

Rääkides pensionidest tulevikus, on kõige lihtsam arvutada, mitu tööealist inimest tuleb iga pensioniealise kohta. Tegelikult on selline hinnang siiski tänapäeval üpriski ligikaudne. Eakaid toetavad ju mitte füüsilised inimesed, vaid nende teenitud raha. Tööealiste inimeste arvu suurendamise asemel oleks tulemuslik ka nende loodavate väärtuste suurendamine, st tulemuslikum töö. Seega, selmet kõnelda puuduvate töökäte immigratsioonist, oleks mõistlik eesmärk rääkida olemasolevate töökäte täielikumast rakendamisest ja kõigi eestimaalaste tulemuslikumast, kõrgema lisandväärtusega tööst.

Rahvaarvust rääkides tuleb tõdeda, et tänaseks on Eestis rahvaarvu olulise kahanemise periood möödas, välisrände saldo on jõudnud nulli lähedale (tänu hoogustunud tagasirändele) ja ka loomulik iive paraneb tasapisi. Päris kindlasti on siin tarvis teha tõsiseid riigipoolseid jõupingutusi, et see stabiilsus püsiks ja süveneks, selleks on teretulnud kõik perepoliitika meetmed – toetused, lasteaia- ja -hoiukohtade olemasolu, lisaks ka mitmesugused ettevõtmised peredele ja lastele, mis näitavad, et lapsed ja lastega pered on ühiskonnas hinnatud.

Küsimus, kas Eesti riigis peaks olema 1,1, 1,2, 1,3 või 2 miljonit elanikku, pole põhimõtteliselt nii tähtis, nagu see võib näida. Maailmas on mitmeid edukaid väikeriike – kasvõi näiteks Island ja Luksemburg –, mis oma väiksuse pärast ei põe, vaid näevad selles eeliseid. Unustagem sõnad «hääbuv» ja «kahanev» nende halvustavas tähenduses. Rahva arvu muutustele ei ole matemaatilised terminid ülekantavad ja rahvaarvu ennustamine pika aja peale ette on üpris tänamatu töö, nagu on näidanud senine ajalookogemus.

Kindlasti on Isamaa eesmärgiseades «2 miljonit eestlast» üsna palju positiivset. Ühelt poolt loomulikku iivet ja tagasirännet toetavad meetmed, mille konkreetseks eesmärgiks võiks olla sündimuse taastetaseme saavutamine, teiselt poolt eestlaste diasporaa sidumine kodumaaga ja avatud suhtumine rändesse, mis aga ei tohiks tähendada (ka valikulise) immigratsiooni jõulist stimuleerimist. Kuid kõigil deklareeritud sammudel on väike idealismi maik juures, eriti siis, kui rääkida arvude keeles ja võrrelda reaalselt saavutatavaid tulemusi püstitatud eesmärgiga.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles