Minuga vestelnud tuntud miljonärist ettevõtja vehkis kätega, ajas silmad demonstratiivselt suureks ja prahvatas: «Eraettevõtluses, kus loetakse enda raha, oleks see mõeldamatu!»
Me rääkisime riigiettevõttest Tallinna Sadam.
Risto Berendson: kolhoosikord Tallinna Sadamas
/nginx/o/2017/11/30/7363613t1h0a4c.jpg)
25. jaanuar 2016, 10:31
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täpsemalt uudisest, kuidas Poola kahe parvlaeva ehitamise eest maksti ligi üheksa miljonit eurot laevalt rohkem, kui Türgis ehitatavate identsete laevade eest. Kokku 17,5 miljonit eurot. Selle raha eest saaks valmis muusikaakadeemia seni puuduva poole (11,3 miljonit) ja rekonstrueerida märgilise tähtsusega Kalevi spordihalli (viis miljonit). Raha jääks ülegi.
Meie ostsime Poolast aga kaks kallist laeva. Türklased olid valmis ehitama isegi kolmanda laeva, mis teinuks hinnavahe veelgi suuremaks, kuid see härrastele ei sobinud. Kolmas laev valminuks alles oktoobriks, kui Vjatšeslav Leedo ja Olav Miil oma laevadega liinilt kadunud peavad olema.
Eraettevõtja mõtleks siinkohal parvlaevade kuskilt (kasvõi Leedolt) aastaks-kaheks rendile võtmisele ja lasknuks türklastel rahulikult kõik neli laeva odavamalt valmis ehitada. Sest võit olnuks kümnetes miljonites. Kuid riigiettevõttes raha ei loeta.
«Mu hea tuttav, läbinisti aus inimene, rõõmustas siiralt uudise üle, et riik võtab parvlaevaliikluse oma kätte. Nüüd arvab ta teisiti.
Argument, et laevu vajati vedajakonkursi võitmiseks, ei ole usutav. Poliitilisel tasandil oli vedaja saatus otsustatud hetkest, kui praegune vedaja ehk Leedo lepingu pikendamiseks võimuerakondadele raha maksmast keeldus.
Eksminister Urve Palo võib ise ju uskuda, kui hea tehingu ta riigile tegi, kuid tõsilugu on, et kui Leedo maksnuks küsitud raha, sõidaks ka oktoobrist saarte vahel Leedo edasi. Kui Palo seda ei usu, siis mingu ja küsigu oma erakonna tagatoast.
Viis, kuidas sadam parvlaevaprojekti veab, ajab ausa ettevõtja vihaseks. Ajutine sadamajuht Carri Ginter on tõesti ilmselt hea ja aus inimene, kuid mõni teine selle loo praegunegi asjaosaline vääriks pigem püsivat viibimist Tartu või Viru eurovanglas.
Kõik küsitavused ei mahu siia ära, kuid nimetagem mõned. Kas loodud tütarettevõte vajas kahte tegevjuhti selleks, et üks jagaks midagigi merendusest ja teisel – muuseas otsustajatest poliitikute tuttaval – oleks lihtsalt prestiižikas ja tasuv töö?
Laevade haldamiseks asutati mitme töötajaga osakond, kuigi sadamal on sellist teenust pakkuv üksus juba rakkes jäälõhkuja Botnica kallal. Valdkonna spetsialistid peavad nelja laeva tarbeks eraldi osakonna loomist raiskamiseks, kuid Tallinna sadamas toimetab viie laevaga kaks osakonda.
Vanasti kutsuti sellist asjaajamist kolhoosikorraks. Nüüd tulemuslikuks juhtimiseks. Mu hea tuttav, läbinisti aus inimene, rõõmustas siiralt uudise üle, et riik võtab parvlaevaliikluse oma kätte. Nüüd arvab ta teisiti. Ta ütleb, et on pettunud, kuidas sellele projektile taas kord oma küüned taha aeti. Kehv lugu igast kandist.