Ene Pajula veste: miks me õieti kakleme, küsib mammi

Ajakirjanik Ene Pajula Foto: Tairo Lutter

Uus aasta toob tavaliselt kaasa uued ootused ja lootused. Vähemasti mammi eluajal on talle alati tundunud, et mis iganes, elu saab minna ainult paremaks. Aga tänavu on teisiti. Mammi  enda pärast ei kurda, temal on kõik hästi ja tema armsatel ka. Aga maailmas ei ole kõik hästi, kohe üldse ei ole. Ja mammi enesetunnet ei paranda ka see, et nii palju kurjust, nagu talle tundub praegu, pole Eestis kunagi olnudki.  

Kuidas muud moodi tõlgendada seda, et aasta esimene meil, anonüümne muidugi, mis mammi kirjakasti laekus, oli vihane üleskutse kellegi ahju ajamiseks. No tore uusaastatervitus küll! Mammi ei mõista, kuidas see anonüümse kommentaatori elu paremaks teeks. Või  ka kogu riigi elu, nagu kommentaator näib arvavat, kuigi isikul, keda ta ahju ajama kutsub, ei ole Eesti riigiasjades mingit sõnaõigust. Käib lihtsalt närvidele. Tore. Ajame aga ahju kõik, kes vahel närvidele käivad – naise, ämma, lapsed, naabrid, ülemused, kojamehed, Brüsseli pomod…

Mis asi see ometi on, mis inimesed nii marru ajab? Mammile ju ka ei meeldi sedalaadi üleskutsed, aga ega ta sellepärast veel kedagi kägistama kutsu. Kui mammi nüüd mõtleb sellele vaidlusele, mis Eestis käib vihakõne  kriminaliseerimise asjus, siis on ta ka pigem seda meelt, et ei peaks. Sest tema meelest vajaksid vihakõnelejad pigem psühholoogi või karjäärinõustajat. Ja kui nad kirjutaksid oma nime all, siis äkki  saaks neid reaalselt aidata? Sest kõigi nende homo- ja pagulasvastaste hädad on ju kuskil mujal, pole neil sooja ega külma ühest ega teisest, lihtsalt hea on iga ettekääne, mis annab põhjuse suvalisele kutile pasunasse panna.