Mihkel Mutt: liiga palju äpusid

Mihkel Mutt Foto: Peeter Langovits

Kolumnist Mihkel Mutt kirjutab, et meie väike rahvaarv annab äpudele rohelise tee, sest võimekaid ei jätku kõikjale. Kuid me ei tohiks sellega leppida.

Kuhu ka ei vaata – igal pool on äpusid. Nad (veel) ei domineeri, sest Eesti pole siiski lollidemaa. Päris ilma nendeta ei saa ja võib-olla ei tohigi. Sotsiaalteadlased väidavad ju, et mõni äpu suures kollektiivis on tervislik.

Näiteks silmanähtavalt nõuetele mittevastavat õpetajat ei tohiks vallandada, sest ta on omamoodi «värvikas laik», temast on pärast palju mälestusi, teised õpetajad saavad tema taustal end paremini tunda ja üldse tsementeerib ta kollektiivi, sest «meil on oma äpu».

Ent Eestis on äpusid kindlasti ülearu. Ja seda ei saa okupatsiooni kaela ajada, sest uus põlvkond äpusid on peale kasvanud.

Mitmest eluvallast vaatab sageli vastu niisugust ebaprofessionaalsust, et jääb üle ainult käega lüüa ja ohata. Mida see inimene selle koha peal teeb, küsid endalt uskumatult. Kuidas ta sinna sai, kes ta pani? Sest ta ju ei oska! Võib täheldada innukust, mille taga on tahe silma paista ja hästi teenida. Eeldused ja sobivus, kutseoskused, st tehnika ja käsitöö – need ei tule järele.

Puudub lihv, meisterlikkus, professionaalne sujuvus. Selle asemel on kodukootus, ökitamine-mökitamine. Võime seda konstateerida, kui oleme käinud mujal maailmas ja oskame võrrelda. Meil äpud juhivad, äpud esinevad (eriti teles, mis tõmbab neid nagu kärbsepaber), äpud teenindavad jne.

Kas see on midagi eesti rahvale ainuomast? Midagi, mis johtub ikka sellest va meie ajaloost, kus on tulnud igapidi «munade peal käia», nii et see on vorminud meie rahvusliku iseloomu, mida iseloomustab pidev ebaküpsus, hirmunult ringivaatamine ja kugistamine? Et eestlasele pole lihtsalt omane endast pikema aja vältel kannatlikult midagi professionaalset vormida? Ei usu. Asi on lihtsam ja traagilisem. Asi on väiksuses.

Riiklikuks iseolemiseks on vaja teatavat minimaalset hulka struktuure, mis nõuavad inim- ja muid ressursse. Nii näiteks peab riigis olema haldussüsteem, kohtud, kaitsejõud, kultuuriinstitutsioonid jne.

Mida väiksem on riik, seda suhteliselt suurema osa neelab nende struktuuride ülalpidamine rahvuslikest üldressurssidest.

Lihtne näide. Kui Saksa Bundestagis on 622 liiget, siis Eestis riigikogus 101. Umbes kuus korda vähem. Aga rahvaarv on meil 60 korda väiksem! (Kas eestlaste hulgas on tõesti suhteliselt kümme korda rohkem potentsiaal­seid võimekaid poliitikuid kui sakslastel?) Me võime vähendada riigikogu 61 peale, aga suhtarv jääb ikkagi masendavaks. Või välispoliitika. Eestil lihtsalt peab olema teatav hulk saatkondi, et mängus üldse osaleda. Sama kehtib rahvusvahelistes organisatsioonides esindatuse kohta.

Piir, kust allapoole minna ei saa, eksisteerib teisteski valdkondades. Seda piiri võivad mitmesugused tingimused langetada, näiteks geopoliitiline turvalisus, mõne mahukama kultuuriga ühine keel jne. Ja on tingimused, mis piiri kergitavad.

Eestil on nendeks ohtlik asukoht, haruldane keel ja kultuur jms, kõige rohkem aga pealesunnitud arengupeetus ja vaesus. Et teistele järele jõuda, vajaksime suhteliselt rohkem võimekaid inimesi kui vanad, rahulikult rikkaks saanud ühiskonnad.

Paraku on võimekaid inimesi igas sootsiumis enam-vähem kindel kogus. Neid võib mõnel ajal olla natuke rohkem, ent siiski tuleb iga saja kohta alati ka teatav hulk luusereid, venivillemeid, kobakäppasid, ohmusid, teiste turjal liugu laskjaid. Kõige rohkem on teadagi keskmisi.

Eesti häda on ammu see, et võimekaid inimesi lihtsalt ei jätku igale poole. Ja kuna meie pink on lühike, pääsevad platsile need, kes peaksid harjutusväljakul trenni tegema või hoopis kodus istuma. Sest inimesi on lihtsalt vaja. Näiteks meist väiksemad Luksemburg ja Island ei pea oma äpusid väljakule tooma, sest nende ühiskonnamasinad on hästi sisse töötatud.

Rõhutan, et ma ei räägi praegu mingist erilisest vaimsusest või kõrgelennulisusest, vaid professionaalsusest ja töökultuurist. Meil paistab, et julget pealehakkamist ei peeta pooleks võiduks, vaid kogunisti terveks, et sellest piisabki. Tüüpiline näide on kõikvõimalikud nõunikud ja referendid. Mis nõu võib anda inimene, kel endal haridustee pooleli? Aga näe, annab. Kuigi on teada, et kui pime juhib pimedat, kukuvad mõlemad kuristikku.

Rahva peretunne, meie ühest miljonist läbi ulatuvad mitmesugused sugukondlikud ja tutvuslikud doominoahelad on ühtpidi väga sümpaatsed. Teisalt teeb see muret, sest need kipuvad justkui asendama professionaalsust. Meil räägitakse ääri-veeri suurte firmade kartellindusest, et kokkulepped võivad sündida ka sõnatult. Muidugi võivad.

Ja väiksemal tasandil sünnivad need pidevalt, igal sammul. (Kas pole läppunud mikrotasandi kartellinduse eredaks tõestuseks liiva jooksnud omavalitsusreform?) Kõikjal maailmas esineb ametite jaotamises pehmet korruptsiooni, aga tundub, et Eesti-taolises «pereriigis» on seda eriti palju, See avab äpudele rohelise tee. Näeme veel kord, et tore nähtus turg toimib hästi siis, kui see on tõepoolest avatud.

Kas sellest oleks üldse väljapääsu? Seni on. Eestil pole inimressursi mõttes näpud siiski veel päris põhjas. Küll aga tuleks muuta suhtumist. Ei tohi leppida mingi vussitud «käib-kah-kuidagiga».

Tahaks inimestele öelda: ärge laske äpudel endale pähe istuda, vilistage nad välja, nõudke paremat. Perekondlikkus ei tohi asendada professionaalsust ega solkida turgu. See jutt kõlab praeguse lõdvestunud naudingu­ideoloogia taustal küllap ebameeldivalt. Ent muidu jääbki Eesti riigiks, kus igaühel on oma äpu ja kehtib, et kui «sina ei puutu minu äput, siis mina ei puutu sinu oma».