Vastukaja

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Nuditud algatus

Siseministeeriumi algatus tulirelvade kättesaadavuse piiramiseks võis olla ju ka Obamast inspireeritud, kuid selle tähtsust meie relvadest üleküllastatud maailmas ei saa üle hinnata. Me tuleme maailmast, kus mittemilitaarse tegevusalaga kodanik ei saanud ega tohtinud relva omada ja tulemusena oli kuritegevuse statistikat jälgides elu palju turvalisem kui praegu. Maailmas, kus relv ei ole loomulik tarbeese, on seda ründevahendina väga raske omandada, samas on vajadus selle järele kaitseks ka oluliselt väiksem.

Veel kummalisem kui põhjendus omada kergemat tulirelva kaitse eesmärgil on Andres Reimeri («Kahjulik algatus», PM 15.01.16.) väited, et «põhjendus, et inimene saab ennast kaitsta vaid ühe relvaga, kõlas nii rumalalt, et raske oli uskuda... » ja «erinevates ohuolukordades võib sobida erinev relv». Kujutagem ette, et pöördute ründaja poole palvega: «Milline on teie relva kaliiber? Kas te ootaksite veidi, ma toon endale ka sobiva tuki. Õnneks on mul relvakapi võti parajasti taskus.» Või näiteks kedagi piidlemas päeval ja ööl metsakodu aknal, laetud relvad käeulatuses reas, sest «oht võib asuda kaugemal, kui püstolitiirus kasutatav 25-meetrine distants» (samas).

Kuuldavasti on nt Suurbritannias isiklikest tulirelvadest loobutud ja pole kuulda, et see nende elu ohtlikumaks oleks teinud. USA – relvarikkuse musternäidis maailmas – suursaadik Eestis teatas teleusutluses ETV-le, et ta põhimõtteliselt pole relvaomanik ega näe selles mõtet.

Mina olen õpetaja, praegu küll juba pensionil. Minu õppeaine on füüsika, mis on enamasti ebapopulaarsem kui saksa keel, ja eelistaksin oma kolleegidele turvalist töökeskkonda. See mure pole leidnud kinnitust mitte ainult meie maal.

Kahju, et selles siseministeeriumi algatuses on nüüd tagasikäik tehtud.

Ain Ainsaar, füüsikaõpetaja

Maarja Vaino «Süütud, muretud mängud Kölnis», PM 14.1

Maarja Vaino, räägite sinisilmsusest, kuid kas meie maailm sellele ei tuginegi? Kas väide «elu on püha» on lapsemeelne väljaöeldu või tugineb see Tõele? Väidan, et täiskasvanu, keda silmas peate, kui ta soovib tugineda Tõele, saab öelda vaid: me ei tea, mis on Elu.

Toon siia võrdluse Kölnis juhtunuga. Sealsed meestekambad olid kokku leppinud, et tegu, mida nad korda saadavad, on igati õige ja lubatav, isegi kohustuslik kamba liikmetele. See tähendab, nad võtsid vastu seaduse, mis puudutas otseselt neid, kes asusid kamba piiridest väljaspool, ja nad ei tundnud mingit huvi, kas väljaspool asujad, keda tiritakse kambas tehtavasse, suudavad selle olukorraga hakkama saada või ei. Nad lähtusid vaid kamba reeglitest ja selles valitsevatest vajadustest.

Kuid inimkond käitub ju täpselt samuti. Inimkond on «kambasiseselt» kokku leppinud, et elu on püha. See tähendab, et on õige ja lubatav «tirida» (eostada) väljaspool inimeseks-olemise piire «asetsejad» kambas tehtavasse, ja pole vaja mõelda, kas nad suudavad siinse olukorraga hakkama saada või ei. Ka inimkond lähtub vaid kambasisestest reeglitest ja kambas valitsevatest vajadustest ja sundustest.

Kõik need mehed, kes Kölnis vääralt tegutsesid, on ju eelnevalt ise väärkoheldud, sest ka neid on tiritud kamba tegemistesse (eostatud inimeseks-olemisse), ja keegi pole küsinud, kas nad saavad selles kambas hakkama, keegi ei sõnastanud enne «tirimist» neile mingisugust kaitset. Nüüd nad vastasid ühiskonnale sellesamaga.

Tõnis Luik

Suur austus vanemtoimetaja Priit Pulleritsule

Uskumatu, et kõik see, mis Priit Pullerits kirja pani, toimub meie armsas Eestis, väga andeka, targa ja ausa venelanna Tatjana Stomahhina ja tema andeka poja Fedoriga. Nii toimitakse ausate, tagasihoidlike, eesti keelt valdavate ja Eestit armastavate inimestega. Isegi meie president ja siseminister ei ulatanud abikätt. Ma loen ja tunnen kaasa eriti Tatjanale, kes võitleb kogu hingest, taludes suisa nälga oma poja parema tuleviku eest. Oleks selliseid emasid rohkem, elurütmi parandajaid. Filmimehed, kas teie lugesite nendest kannatustest ja bürokraatiast? Kirjutan ja silmad täituvad pisaratega, lihtsalt ei suuda uskuda, et eestlased nii külmad inimesed on. Andku Jumal neile jõudu ja tervist ning unistuste kiiret täitumist. Loodan et mõni õige mees ulatab abikäe.

Ülo-Rein Märtin

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles