Kutse Lumekohtumisele on üks Euroopa julgeolekukonverentside kalendri ihaldatavamaid pileteid, kirjutab uudisteagentuuri BNS kolumnist Edward Lucas.
Edward Lucase kolumn: mõtteid Lumekohtumiselt
/nginx/o/2017/05/24/6702827t1h0a68.jpg)
19. jaanuar 2016, 11:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Leedu järveäärne toimumiskoht on intiimne ja külaliste nimekiri piiratud. Paar tosinat regulaarset külalist – poliitikud, ametnikud ja akadeemikud – tunnevad valdavalt üksteist juba aastaid. Ametlikke kõnesid peetakse vähe ning konverentsi iseloomustab aususe ja huumori tase, millega konkurentidel oleks raske võistelda.
Üks esimesi nalju puudutas Venemaad. Vladimir Putini 63. sünnipäeval olid sama arvu juures ka rubla-dollari vahetuskurss ja naftahind. Härra Putin on endiselt 63, naftahind aga ahastamapaneval 30 dollari tasemel ja rubla-dollari vahetuskurss 77:1-le. Kas nõrgem Venemaa on järeleandlikum? Mõned ameeriklased väidavad, et Süüria avantüür on olnud katastroof, nagu ka sõda Ukrainas. Kreml mõistab, et on takerdunud ning otsib väljapääsu: Lääs peaks seda pakkuma.
Kahtlustan, et see on soovmõtlemine, ehkki konverentsi lõppedes jõudis meieni uudis sellest, et meie Ameerika sõbrad kohtusid Leedu-Vene piiril Kremli esindajaga. Minu seisukoht (ma pakun, et enamik osalejaid jagab seda) on, et rahanappuses, tähtsust kaotav Venemaa käitub tõenäoliselt veelgi järelemõtlematumalt ja on seetõttu ohtlikum. Me peaksime oma lukke kontrollima, mitte uksi avama.
Teine suur diskussiooniteema oli NATO. Allianss on kiiduväärselt hoogustanud tegevust Balti piirkonnas (kaitsežargoonis «kinnitus»), lükates ümber mõtte, et kõige haavatavamad liikmesmaad on kuidagi NATO teise kategooria liikmed. Selles vallas on endiselt palju teha – näiteks suurendada sõjaväejuhtide otsustusõigust saata väed mis tahes hädaolukorra puhul viivitamatult kohale.
Siiski ei piisa NATO ükskõik missugusest tegevusest piirkonnas Venemaa otsustava rünnaku peatamiseks sellele kitsale ja tasasele maaribale, eriti kuna Rootsi ja Soome ei ole NATO liikmed ning Venemaal on moodsad relvad, mis muudavad lisajõudude kohalesaatmise keeruliseks. Parim viis Baltimaade kaitsmiseks on lisada kinnitusele võrreldaval määral heidutust ehk kohelda neid sarnaselt Lääne-Berliinile külma sõja ajal Lääne sümboolse tugipunktina, mida kaitseb meie tahe hävitada igaüks, kes on piisavalt rumal selle ründamiseks.
Teisisõnu, NATO poliitika peab olema panna Venemaa uskuma, et rünnak eesliiniriikide vastu viib terve alliansi hävitava vastulöögini kogu Venemaa territooriumi vastu. Varssavi tippkohtumise suur ülesanne on tagada, et see poliitika on täielikult tõsiseltvõetav. Vaja läheb tõsiseid otsuseid tuumarelvade ja plaanide kohta.
See oleks raske isegi ideaalses maailmas. 2016. aasta räbaldunud maailmas näib see hirmuäratav. Meie liidrite piiratud tähelepanule ja energiale ning avalikkuse piiratud isule riski ja valu järele konkureerivad väga paljud teised teemad. Euroopas rändekriisi tõttu tekkinud pingeid Lumekohtmisel peaaegu ei puudutatud, samuti jäi tähelepanu alt välja Poola terendav rahvusvaheline isolatsioon. Küll aga kuulsin murettekitavat kuulujuttu, et Valge Maja ähvardab eraviisiliselt Barack Obama eemalejäämisega Varssavi tippkohtumiselt, kui Poola valitsus maha ei rahune.
Ma kahtlen, kas see ähvardus (kui see on tehtud) heidutab Poola juhtkonda, mis usub tähelepanuväärsel kombel, et selle raskused välisriikide valitsustega on arusaamatuste ja kavalate vandenõude tulemus. Igal juhul oleks see viga. Kui härra Obama tahab pahameelt väljendada, ei tohiks ta panna NATOt selle eest hinda maksma. Parem on Varssavisse kohale tulla ja öelda poolakatele seda isiklikult.
Ootan juba järgmise aasta jaanuaris peetavat Lumekohtumist, ent mitte selle päevakorda.
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.