/nginx/o/2016/05/02/5331249t1h7564.jpg)
Kui Euroopas on veel vanast ajast säilinud vähemalt kolm väikest vürstiriiki, lisaks üks suurhertsogiriik, siis miks ei võiks selliseid olla meie koduses Eestis. Olen kaardistanud mõned vürstiriigikesed, kes ajavad asju isekeskis ja kiivalt oma äranägemise kohaselt. Ehk siis, elame haukuvate koerte ja uljalt edasi marssivate karavanide sündroomides, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tarmo Pikner.
Keskerakonna vürstiriigi peale on liigagi palju trükimusta ja eetriaega kulutatud, et oleks patt seda edasi teha. Vaid nii palju, et Toobal – Laasi tandemi parteiline karjäär lõpetati kohtuotsusega siiski ära. Kuid ärgu muretsegu – küll nad tagasi võetakse, omasid ei jäeta, nagu Yana Toom kongressil deklameeris. Vürst Savisaar on kolinud oma trooniga Tallinna Raekojast Hundisilmale ning laseme tal seal rahulikult enne lähenevaid võitlusi jõudu koguda.
Tähelepanu keskmesse jõuab aeg-ajalt üks kummaline vürstiriik, nimega Eesti Olümpiakomitee. Selle toimemehhanismidest on normaalsel inimesel ikka väga raske aru saada. Kes selle on kokku pannud, mida seal tehakse, kes seda juhib, ja kust ning kuidas nad üldse raha saavad – no mitte ei taipa. Sõna olümpia viitab antiikspordile ja loorberipärgadele, kuid aetakse seal Tallinna Sadama laevandusäri või majandusministeeriumi asju – mine võta kinni.
Olümpiakomitee vürst Neinar Seli, kes vangitornist küll pääses, kuid kuulutati kriminaalkurjategijaks, ilmus peale väsitavat puhkust jälle pildile. Tõe huvides peab mainima, et otseselt pildile jäämisest ta ettenägelikult tervislikel põhjustel hoidus, kuna ei tahtnud mõjutada avalikku arvamust.
Mäletame, et peale kohtus süüdimõistmist ei tahtnud Seli mitte kuidagi vürsti troonist loobuda, väites, et Rio olümpiamängude ettevalmistus on vaja lõpule viia. Nii ta puhkaski hulga aega Ameerikas loorberitel, et aklimatiseeruda lähenevaks spordi pidupäevaks.
Paraku, koju naastes selgus, et Riost tuleb siiski suu puhtaks pühkida. Selil leidus endast targemaid nõuandjaid, soovitades edastada sõnum: kõige õigem samm oleks EOK presidendi ametist taanduda. Tänu võlusõnale «oleks» («on» asemel) õnnestus vürst Selil potsatada veel kolmeks kuuks enda kümne küünega kinni hoitavale troonile – vastu tulles EOK Täitevkomitee palvele (umbes nii: hea Neinar, jää meiega, oled asendamatu!).
Nagu oodata oli, presidendi taandumine lükkuski edasi. Paralleel tekib miskipärast selle teise vürstiriigi esindaja Priit Toobali taandumislahingutega.
Leidus ka tervemõistuslikke ja kergeusklikke mõtlejaid, kes soovisid eesti spordi häbipleki kohe puhtaks küürida. Niigi dopingu paha haisu kõik kohad täis. Kuid nagu kombeks – vürstiriigi oma värk ja kellelgi teisel pole siin mingit kobisemist.
Kuulu järgi on olümpiakomiteel ka üks fantoom-asepresident, nimeks Kristina Šmigun-Vähi, kuid kas teda keegi peale Vancouveri olümpiamängude lõputseremooniat näinud on, pole teada. Teada on vaid, et tema dopinguproove uuritakse kusagil laborites juba aastaid ja Šveitsimaal kulutab keegi tema nimel kohtute uksi. Ja see on ka kõik, mis proua asepresidendist teada. Siin pole tegemist muuga, kui meie uuriva ajakirjanduse suure puudujäägiga, mis sest, et ka Šveitsi puhul on tegemist hästi turvatud süsteemidega.
On selgunud, et lisaks sellele, et EOK vundament on mäda, laseb ka selle katus läbi. Täitevkomitee kinnitas remondiks katuserahad, mis poliitikud riigikogus olid näpuotsaga jaganud. Milline spordiliit palju ja mille eest sai, see ei puutu muidugi lihtsurelikesse.
Kadrioru vürstiriik on põhiliselt hõivatud vürstinnade vahetuse seriaaliga, mida naabrussuhete parandamist silmas pidades ei saa kuidagi hukka mõista. Ja turulkäimine võtab vürstipaaril oma aja. Sealjuures vürstiriigi köögi eelistusi arvestades on selle lemmikturuks kujunenud mitte Tallinna Balti jaama turg, mis nime poolest oleks sobivam, vaid hoopiski Riia turg.
Siiski, Kadrioru vürstiriigil jätkus aega kolmepealise Toompea vürstiriigi jaoks, kui võõrustati kõrgeid aukandjaid (Rõivas, Tsahkna, Ossinovski). Võrreldes koalitsioonipartei juhtide ütlusi enne Kadrioru lossi sisenemist ja pärast sealt väljumist, saab järeldada, et lossi lävepaku kulutamine võinuks üldse ära jääda, sest hanede selga visatud vesi voolas sorinal maha – jutt oli täpselt sama. Siit ei oska muud järeldada, kui et, üks vürstiriik mõtleb ja räägib üht ning teine ei mõtle ja teeb teist. Nii nagu sõltumatutele vürstiriikidele kohane.
On ka üks positiivsema kuvandiga vürstiriik – Lasse Lehise juhitav maksumaksjate liit. Korduvalt on see teinud Toompea vürstiriigile selgeks, et ei tohi süüdimatult rahva tagant varastada. Pealegi võiksid riigikogulased elada samade seaduste järgi, mis nad lihtrahvale teinud. Aga ei – Stalnuhhini autopark vurab ikka mööda Narva linna, samal ajal kui perepea peab jalgsi Toompeal kõmpima. Ja sõidupäevikut Stalnuhhini pereliikmed ka ei täida, nagu truud maksumaksjad seda agaralt teevad.
Pimedusega löödud rahvaesindajate juhatajad viibutavad kordamööda haamriga vastu lauda, aga näpuga ei suuda oma jüngritele kuidagi viibutada. Maksumaksjate vürstiriigi ausad ettevõtjad ei saa sellisest juhtimisstiilist kuidagi aru. Kahjuks peab nentima, et nad pole ainukesed, kes aru ei saa.
Tarmo Pikner on töötanud 18 aastat Saare maavalitsuses arendusjuhi ja välissuhete juhina ning samuti ELi programmisekretariaadis. Ta on endine Lümanda vallavanem ja kuulunud rahvusvaheliste organisatsioonide Eurohouse, B7 ja CPMRi juhatusse. Pikneri sulest on ilmunud raamat «Eesti orhideed».