Jaak Jõerüüt: mida järeldada konservatiivse erakonna eneseotsingutest

Jaak Jõerüüt
Jaak Jõerüüt, kolumnist
:

Konservatiivset erakonda, mis kannab praegu nime IRL ja otsib oma uue tulemise teed, on Eestile mitmel põhjusel vaja, sealhulgas ka nendele, kes ei ole selle erakonna valijad, kirjutab arvamusportaali kolumnist Jaak Jõerüüt.

Olen nõus David Vsevioviga, kui ta hiljuti kirjutas, et konservatiivsel tegevusväljal on piisavalt ruumi. Margus Tsahkna visioonikõne esitab nüüd maamärke erakonna otsinguteekonnal.

Nomen est omen. Iga kommunikatsioonispets võib selgitada, miks lihtne ja selge nimetus annab teistsuguse sõnumi, kui osadest koosnev kombinatsioon. Isamaa ja Res Publica Liit lühenes käibes IRLiks, kuid seejuures jäi kehtima meenutus kahest erinevast seltskonnast. Nagu praktika näitas, töötas lahusoleku nentimine ka elus eneses tugevalt, nii et grupp lahkujaid tekitas uue parlamendierakonna ning IRLi enda reiting on nagu on. Kas nüüd võetakse tagasi Isamaa nimi või midagi kolmandat, on nende otsustada, aga nimeparandus on poliitikas olulisem, kui ehk mõnele paistab.

Sümpaatne, et otsesõnu tunnistatakse oma ummikut. Üldinimliku kogemuse kohaselt algab probleemide lahendamine iseendale otsa vaatamisest.

Ei ole just kõige stiilsem kogu Eesti viimase veerandsajandi saavutuste loetelu ainult oma seljakotti tühjaks kallata.

Põhjamaade ajaloo ja olukorraga suhteliselt hästi kursis olevana nõustun, et uue Põhjamaa loosung on ebamäärane. Aga mitte sotsialismis pole asi, vaid selles, et Põhjamaa on tundeline sümbol, mille taga peituvad viie riigi konkreetsed erinevused isegi suurtes poliitilistes valikutes, kui jutt on NATOst, Euroopa Liidust ja eurotsoonist. Rääkimata erinevustest elukorralduse üksikasjades. Nii vajutab põhjamaisuse loosung peamiselt emotsioonile.

Rahvuskonservatiivsusega tegeleval erakonnal on loomulikult kanda suur roll seoses eesti keele arengu, eestikeelse hariduse kestmise, eesti teaduse püsimise ja eesti kultuuri elujõulisuse tagamisel. Roll võiks olla suurem, kui IRLil on olnud. Neid mahukaid teemasid on visioonikõnes võimalik vaid marginaalselt käsitleda, tõsi. Siinkohal meenutan jälle Vseviovi hiljutisi ettepanekuid konservatiivsel tiival tegutsejatele, millega ma nõustun.

Kuid enamat ja konkreetsemat oleks kõnelejalt oodanud näiteks maksundus- ja ettevõtluspoliitika osas. Neis asjus on ka suuri muudatusettepanekuid võimalik sõnastada suhteliselt lühidalt.     

Ei ole just kõige stiilsem kogu Eesti viimase veerandsajandi saavutuste loetelu ainult oma seljakotti tühjaks kallata. On olnud ka teisi tegijaid, on olnud ühistegevust nii erakondade vahel kui väljaspool erakondi.

Ses kõnes oli üksjagu populismi elemente, aga nende kõrvaldamine juba kevadeks on muidugi ainult tahtmise ja kättevõtmise asi.

Kahe-miljoni-idee

Mis aga puutub kahe-miljoni-ideesse, siis ütlevad demograafid, et ka väga positiivse rahvastikuprognoosi kohaselt jääks eestlaste arv aastaks 2100 tugevalt alla kahe miljoni, rääkimata aastast 2050.  «...iibe, sündimuse seadmine kõige olulisemaks prioriteediks Eestis, koos kõige selle juurde kuuluvaga,» nagu see Margus Tsahknal on kirjas, on igal juhul hädavajalik, see selleks. Aga järelikult tähendaks kahe-miljoni-idee lihtsalt mõtet meelitada Eestisse sadu tuhandeid inimesi mujalt.

Minu esimene küsimus sel puhul, enne kui mattuda emotsioonide murdlainetesse, on ootamatult lihtne: miks küll seda vaja oleks? On ju suhteliselt ükskõik, kas siis, kui Eestis on kõrge elukvaliteet, elab siin 1,32, 1,62 või 1,92 miljonit inimest. Teiseks – numbriline eesmärk võib kergesti alla neelata kõik sisulised ideed ja eesmärgid.

Kolmandaks aga tuleks pikemalt ja ausalt rääkida võimalikest tulijatest, tulgu neid Eestisse või ainult käputäis. Ei maksa hellitada illusioone, et kusagilt kaugelt Eestisse saabujate aklimatiseerumine ja sulandumine ühiskonda ning kliimasse on lihtne ja sujuv. See on igal juhul äärmiselt komplitseeritud, esialgu nähtamatuid karisid sisaldav pikk protsess, ja jälle soovitan uurida, mida Thilo Sarrazin on Saksamaa ja teiste riikide immigrantide seotud probleemidest juba mitme aasta eest kirjutanud.

Multikulti paratamatusest mõtlejatele omakorda tuleb kõigepealt meelde tuletada lihtsat tõsiasja: ilma iseseisvate «kultideta» ei jää järele ka mingit «multit», järele jääb paremal juhul ainult globaalne ühisturg ja me ei tea ette, kas see sarnaneks siis Helsingi puhta, idüllilise, ent kõrgete hindadega Kauppahalli või Tallinna praeguse Keskturuga kogu selle haisu, räpa ja kaosega.

Taas ja taas räägitakse eestluse (ümber)mõtestamise vajadusest tänapäeva maailmas. Kirjanikuna, kes kirjutab eesti keeles, on mul selle kohta paljugi öelda, kõik praegu siia ei mahu. Ent NB!, rahvusluse kontekstis tuleb omale kindlasti aru anda, kust läheb piir koduse turvalisuse ja loomuliku rahvusvahelisuse vahel või piir loomuliku rahvusluse ja naiivse rahvusvahelise populismi vahel. Ning vahel tuleb kõva häälega korrata lihtsaid tõsiasju nagu see, et kodumaa ja emakeele armastus ei ole rassism.

Kokkuvõttes: ei ole näha selget seost kahe-miljoni-idee ehk sadade tuhandete võõramaalaste maale meelitamise mõtte ja rahvuskonservatiivsuse vahel. 

Ei poliitikutel ega kõrvaltvaatajatel maksa kunagi unustada, et praegused poliitjõud on kõik sündinud kodumaa ja emakeele armastusest. Kolmkümmend aastat on rahva ajaloos ainult hetk, aga kolmekümne aasta eest oli Eestis kogu see poliitiline pusle, mida praegu näeme riigikogus või kohalikes volikogudes, olematu, mõeldamatu, võimatu. Kodumaale oli vaja demokraatiat ja demokraatiale oli tarvis tema orgaanilisi koostisosi.

Ma mäletan hästi, kuidas kõik tekkis, kuidas Eesti tulevikule pühendumine ergutas nii rahvuslasi kui kristlikke demokraate, nii konservatiive kui liberaale, nii maaerakondlasi kui sotse, nii mõõdukaid kui keskele hoidjaid. Üleminekuaja parlamendis, viimases ülemnõukogus, oli me väike liberaalide rühm lõpuks ühinenud fraktsiooniks koos Isamaaga, ja ma mäletan sedakaudu isamaalaste märgilisi otsinguid 1992. aastal, alates nimest, logost ja helimotiivist, millega mindi vastu sügisvalimistele ja võideti ootamatu ülekaaluga.

Mis aga on tänaseks koorunud toonasest üle-eestilisest ülimalt dünaamilisest üldpildist ja kuidas koondpilti siit edasi vaadelda, sel puhul tuleks mõelda sellelegi, kas vaatleme poliitjõude asetatuna sirgele, millel on keskpaik ja tiivad, või kasutame ringi, mis on jaotatud sektoriteks. Aga siit hargneks juba järgmine teema.


Jaak Jõerüüt on kirjanik ja diplomaat. Ta on olnud Eesti suursaadik Soomes, Itaalias, Küprosel, Maltal, ÜROs, Lätis ja Rootsis ning avaldanud 22 raamatut, mis on tõlgitud mitmesse keelde.

Kirjuta toimetajalePrindi
Artikli märksõnadirlMargus Tsahkna
Samal teemal
Sisuturundus
nädala näod
brexit
Saada meile vihje!
Nägid midagi huvitavat? Saada meile kiri, video või pilt siit!
presidendiks pürgijate keeletest
Viimased uudised
Top lood
Top kommentaarid
48h populaarsemad teemad
PostimeesKõik
Elu24Kõik
MajandusKõik
SportKõik
TallinnKõik
NaineKõik
TarbijaKõik
MaailmKõik
ArvamusKõik
UudisedKõik
VIIMASED GALERIID
Arhiiv
Liitu Postimehe uudiskirjaga ja ole kursis päeva olulisimate uudistega!
Vali omale meelepärased teemad:
Aitäh, et liitusid
Postimehe uudiskirjaga!
Juba homme jõuab esimene uudiskiri sinuni.
TAGASI POSTIMEHE LEHELE