Juhtkiri: kaks miljonit eestlast maailmas

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Illustratsioon: Urmas Nemvalts

Oleme põhjendatult pahased, kui suuri strateegilisi eesmärke ei sõnastata. Teisalt on uljaid sihiseadeid peaaegu alati kerge naeruvääristada ja ilkujate ridades astuvad tihtipeale varmalt üles mitmed nendest, kes eelnevalt just suurte eesmärkide puudust on sarjanud.

Kui tahetakse leida uusi ideid, siis selleks on tore ja üpris hästi toimiv koosoleku-vorm – ajuraju. Üks ajuraju reegel on, et ideede pakkumise faasis ei tohi maha teha ühtegi ideed ega ammugi mitte selle väljaütlejat.

Sestap pidagem veidi hoogu, enne kui hakkame totruseks sildistama IRLi esimehe Margus Tsahkna laupäevaseid sõnu: «Kas meil on piisavalt julgust erakonnana, et ilma pagulaspaanikasse sattumata tõsta üheks suureks eesmärgiks see, et end eestlasteks pidavate inimeste hulk maailmas tuleb tõsta kahele miljonile? Jah, te kuulsite õigesti – kahele miljonile inimesele!»

Kahanemise tunnistamine ja kahanemisega kohanemine on üks võimalik mõttesuund, mis on alus tervele reale reformiideedele Eestis. Kõige üldisemalt: kui maksumaksjate arv väheneb, siis ei saa palgal pidada sama palju ametnikke kui varem – asju tuleb teha tõhusamalt ja/või millegi varem harjumuspärase tegemisest hoopis loobuda. Kusjuures loobumised võivad olla ja tihtipeale ongi päris valusad.

Kahanemine pole aga see, mis inimesi innustaks ja kaasa tõmbaks. Kahenemine väärib harva strateegilise sihi nime. See on heal juhul asjalik leppimine paratamatuseks kuulutatuga ja tegutsemine vastavalt sellele. Kui sellel taustal keegi ütleb, et ta tahab panustada kõik jõud sellele, et kasvada, siis on arukas ta vähemalt ära kuulata ja küsida, mida ta selleks täpsemalt teha kavatseb.

Kaks miljonit eestlast maailmas on sedavõrd kõlav loosung küll, et oleks kahju, kui IRL kasvu-arvu järgnevate arutelude käigus peaasjalikult näiteks e-residentide või Eesti päritolu ettevõtete välismaiste töötajate arvele kirjutab vmt – sellel oleks retoorilise pettuse mekk.

Seepärast tahakski näha läbivaid poliitika-ettepanekuid õige mitmes valdkonnas. Kuidas täpsemalt teha nii, et Eestist läinud inimeste minek oleks valdavalt ajutine – kuidas oma diasporaaga suhteid hoida ja mida kõike teha, et inimesed tagasi tuleks. Mida täpsemalt tuleb muuta selleks, et Eesti peredesse sünnikski nii palju lapsi, nagu inimesed ise unistavad. Ja me tõesti ju teame, et meie inimesed tahaksid vähemalt kaks korda rohkem lapsi, kui tegelikult sünnib. Ja milline siis on selline immigratsioonipoliitika, mis on Eestile jõukohane ja kasulik ja ka realistlik?

Piisab põgusast rahvastikuprognooside vaatamisest, et Tsahkna jutt kahest miljonist fantaasiaks kuulutada, ent tunnistagem, et kasvamise idees kui sellises on kaasa haaravat elujõudu kordades rohkem kui kahanemisega kohanemise jutus.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles