TÄISMAHUS: Margus Tsahkna kõne Eesti tulevikust ja IRLi eesmärkidest

Meribel Sinikalda
:

Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) esimees Margus Tsahkna kõneles täna erakonna visiooniüritusel, mis teed Eesti tulevikus käima peaks hakkama. Järgnevalt esimehe kõne täismahus. 

Head sõbrad!

Kuidas enesetunne on? Me ei ole veel soojendusdressegi maha visanud, aga poliitikamaastik kihab nagu sipelgapesa! Kui see oleks eesmärk, võiks täna üheskoos rõõmsalt aasta algust tähistada ja tagasi kodudesse minna.

Paraku on minu sõnum kaugel sellest, et meile mugavat äraolemist pakkuda. Mina räägin täna sellest, mida me päevapoliitikas ei näe, aga me ei näe sellepärast, et seda ei ole seal.

Head sõbrad,

Selleks, et kuskile jõuda, on vaja omada sihti. Riik ja rahvas ilma sihita on otsekui laev ilma tüürita – kipub merel sihitult hulpima jääma. Praegu on igatahes raske aru saada, kes ja kuhu meid juhib. Ja see ei ole mitte ainult Eesti probleem, see on kogu Euroopa probleem. Uue sihi puudumises ei saa me aga süüdistada kedagi teist kui ise endid, kuna vastutus tuleviku ees on lasunud meil ja lasub meil ka tulevikus. 

Ma ei saa täielikult nõustuda president Ilvese väljaütlemisega, et see, mis meid on siia toonud, ei vii meid edasi. Ma sõnastaksin selle lause ümber nii – see, mis on meid siia toonud, peab meid siit ka edasi viima. Selle võib kokku võtta väga lühidalt: see on meie tahe olla vaba nii ükshaaval kui rahvana. Ja tahe rahvana kesta.

See tahe sai eesmärkideks sõnastatud 1992. aastal Isamaa programmis ja see on meid toonud siia, kus me oleme. See programm on minu käes, soovitan seda lugeda. Toon mõned poliitilised otsused, mis selles programmis ja ka meie hilisemas tegevuses on aset leidnud:

Kõigepealt see kõige tähtsam – Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamine, mitte mingi uue poolsovetliku moodustise loomine. Mul on hea meel, et siin saalis on need inimesed, kes on selle juurika – Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei – alguse juures olnud ja kel oli julgust välja öelda see, mida me tahame. See oli hullumeelne mõte. Aga hiljem tollel ajal rasked otsused:

Omandireform ja riigiettevõtete erastamine. Vene vägede lahkumine. Proportsionaalne tulumaks. Majanduse avanud protektsionistlike meetmete kõrvalelükkamine. Riigieelarve tasakaalu põhimõte. Madal laenukoormus. Ajateenistusel põhinev riigikaitsemudel ja palgaarmee ärahoidmine, NATO ja Euroopa Liiduga täisliikmelisus, ID-kaart ja e-riik, konservatiivne kodakondsus- ja keelepoliitika. Ja ka muuseas sisserände piirarv, mis tookord kehtestati ja on täna Eestis olemas.

Tegemata on jäänud üks oluline otsus. Kas teate, mis see on? Haldusreform, mis oli siin kirjas juba 1992. aastal. Haldusreform on aga praeguse valitsuse kõige suurem väljakutse. Eks aeg näitab, kas me suudame sellega hakkama saada.

Aga ma ei kutsunud teid siia saamaks ajalootundi meie kuulsusrikkast minevikust. Loetelu on vaid meeldetuletuseks, et vastutus valikute eest lasub meie erakonnal. Seetõttu lasub ka vastutus Eesti tuleviku eest meie õlgadel. Julgete sihtide eest oleme korralikult peksa saanud, aga häbenemiseks ei ole põhjust. Eesti on teinud suure ja põhimõttelise arengu ja võime ausalt tunnistada – Eesti on meie nägu.

Ma saan aru, miks eesti inimesed on meie peale solvunud ja pahased. Viimasel ajal ei ole me täitnud nende ootusi, et anda neile silmist kadumaläinud suurem eesmärk. Tunnistame – järelikult oleme jooksnud lati alt läbi, tegeledes väiksemate ja vähetähtsate küsimustega. Ja oleme tegelenud liiga palju ka iseendaga.

Seepärast on õige aeg ja meie kohus välja pakkuda uus, ambitsioonikas ja maailmavaatel põhinev programm Isamaa 2.0.

Miks Isamaa 2.0?

Sellepärast, et Isamaa 1.0 on toonud meid siia, kus me oleme. Aga me ei ole kohal vaid meil on vaja minna edasi. 

Põhjamaa on sihina pisut udune ning pealegi lähtub sotsialistlikust unelmast. Mida see endaga kaasa võib tuua, oleme lähiajaloos juba näinud.

Isamaa hoiab kindlat, rahvuslikku konservatiivset liini, kaldumata sellest paremale või vasakule.

See on hooliv aga mitte hoolitsev konservatism, mis usub inimeste vabadusse teha vabalt valikuid ja nende eest ise vastutada. See on avatud rahvuslus, mis on enesekindel ja endasse uskuv, mitte hirmunud ning endasse väljasuremiseni sulguv. Mitte häbelikult kõige võõramaise ees koogutav, aga uudishimulik ja õppimisvõimeline.

Peame täna meelde tuletama, et konservatiivsus on oma olemuses alati edasipürgiv, mitte tagurlik jõud. Me jätame alles selle, mis on hea, aga me püüdleme veelgi parema poole. Meie põhimõte on inimese vabadus ja ka tema vastutus selle vabaduse eest. Liberalismi puhul on vabaduse reeglid rangelt ette kirjutatud, aga selle vabadusega ei kaasne vastutust.

Tänane probleem nii Eestis kui Euroopas on konflikt totaalse liberaalsuse ja populistliku radikaalsuse vahel.  Seda nimetatakse parempoolseks radikaalsuseks, kuid radikaalsus ei ole mitte kunagi parempoolne. See konflikt on eemale tõrjunud terve mõistuse ning tegelike lahenduste elluviimise.

Meie ülesanne on sõnastada nende vahel ja neist sõltumatu kindel kesktee. Radikaalne kesktee, mis on edasiviiv, lahendusi pakkuv ja vastutusele toetuv tee.

Iseseisvuse taastamise järel on meil olnud mitu sihti. Seadsime sihiks välja ronida mädamülkast, kuhu nõukogude süsteem oli meid kukutanud ning pöörduda otsustavalt idast läände. Seejärel seadsime sihiks muuta see pööre pöördumatuks. Oleme mõlema sihiga hakkama saanud. Kuid ometi tunneme hüppeliselt globaliseerunud maailmas end ebakindlalt.

See annab märku, et üks suur eesmärk on jäänud meil saavutamata. Kas meil on piisavalt julgust erakonnana, et ilma pagulaspaanikasse sattumata tõsta üheks suureks eesmärgiks see, et end eestlasteks pidavate inimeste hulk maailmas tuleb tõsta kahele miljonile? Jah, te kuulsite õigesti – kahele miljonile inimesele!

Ma arvan, et meil on vajalikku julgust, meil on seda alati olnud. Lisaks on vaja enesekindlust ning arusaama, kes või mis asi see eestlane siis on.

Meil peab olema plaan, mis võtab arvesse:  keda me oleme valmis eestlaseks pidama ja kes on valmis eestlane olema, keda ja kui palju  me saame ja suudame eestlaseks innustada?

Mure oma rahvuse püsima jäämise pärast on sügavalt loomulik ja meile omane. Majandusliku heaolu, sotsiaalse kaitse ja õigusriigi poole püüdlemine on universaalne, paljudele rahvastele omane. Kuid eesti riigina oleme ainus terves maailmas.

Me oleme taganud oma rahva julgeoleku ja pannud aluse majandussüsteemile, kuid pole taganud positiivset iivet. Okupatsiooni ja sõja tõttu kaotatud inimesed annavad jätkuvalt meie rahva suuruses tunda, kuna need armid kaovad mitme põlvkonnaga, kui üldse.

Maailmas käib võistlus ressursside pärast, millest olulisim on kahtlematult inimene. Siin julgen välja öelda, et Eestist peab saama tõmbepunkt inimestele, unistustele ning nende teostamise võimalikkusele. See eeldab meis endis küll valmisolekut uutele väljakutsetele vastu astuda, valmisolekut harjumuspäraste hoiakute muutmiseks. Ühelt poolt nõuab see oluliselt suuremat avatust, teisalt aga väga oluline, endaks jäämist ning omapära säilitamist – teiste nägu minnes poleks me enam mitte kellelegi huvitavad.

Eesti ei tohi enam kunagi olla väike, ei arvult ega vaimult. Aeg on suuremaks kasvada, suuremaks saada, aga mis eriti tähtis – saada enesekindlamaks.

Inimesi seob ja muudab ühtseks rahvaks ühtne kultuuriväli, ühised teadmised, ühised uudised ja ajaloolised läbielamised. Kultuuriväli vajab ühist keelt nii otseses kui ülekantud tähenduses. Kuid erinev emakeel või usk ei välista seda. Pean tunnistama, et ma tunnen ennast oluliselt lähedasemana Edward Lucase kui Kristiina Ojulandiga.

Ent 21. sajandi võimalused võivad valikuid siingi avardada, kui võtame kasutusele e-kodaniku programmi, mis inimesi üle maailma Eesti kodanikeks teeb. Ent siin on eeldus, et need inimesed jagavad kõige fundamentaalseid väärtusi – arusaamu sellest, mis on hea ja mis on halb. Neid mõisteid ei tohi naeruvääristada.

Meid ei tohi rahvusena piirata ka meie territoorium. Meid peab ühendama tahe koos olla ning midagi ühiselt teha. Selle elav tõestus vastupidiselt paljudele kriitikutele ja skeptikutele on  meie laulu- ja tantsupeod, kuhu tuleme üle maailma kokku ja teeme midagi koos, mis meid vaimustab kui rahvust. Just need ongi need meie inimesed, kellele saame toetuda.

See oleks tõeline ülemaailmne eestlus, mille poole peame pürgima.

Nii saagu meie sihiks eestlaste arvu oluline tõstmine nii Eestis elavate inimeste näol kui globaalselt.

See eeldab iibe, sündivuse seadmist kõige olulisemaks prioriteediks Eestis, koos kõige selle juurde kuuluvaga.

Seepärast peavad meie tähelepanu keskmes olema pered. On avalik saladus, et nii eesti mehed kui ka naised unistavad oma perre rohkem kui kahte last. Ometi sünnib poole vähem. Rahvastiku taassünd algab pere kolmandast lapsest. Iibe probleemi lahenduseks on kolmanda lapse poliitika, et anda meie peredele kindlustunne oma unistused ellu viia. Tahe on ju  olemas. Ja isegi selle samas, 1992. aasta Isamaa programmis oli oluline lubadus ka isade kohta, kuidas nende rolli tuleb pere juures väärtustada. Nii emade kui isade tasakaalus pere-ja tööelu üleskutsed peavad saama lõpuks reaalselt teoks. Ning eesmärk peaks olema see, et meie pered püsiksid koos.

Pereväärtused ja perede väärtustamine on meile väga oluline. Me tahame, et me võime öelda ema kohta ema ja isa kohta isa. Et me saaksime rääkida emakeelt ja elada isamaal. Mehele ja naisele, kes tahavad abielluda, on abielu. Kes ei taha abielluda, see ei pea seda notari juures registreerima, ee ongi tema vabadus elada nii nagu tema tahab. Ja vähemustele peavad olema tagatud samuti neile mõeldud seadustega lahendused. Lihtsalt asju tuleb nimetada õigete nimedega. Sellega on mindud paaril viimasel aastal pahuksisse.

Aga tuleme tagasi suure eesmärgi juurde – 2 miljoni eestlase eesmärk tõstatab kindlasti küsimuse sisserände kohta.

Ma kujutan juba ette, kuidas moodi populistlikud äärmuslased üritavad meile külge pookida seda, et me tahame massiliselt üle öö hakata sisse tooma immigrante. See ei ole nii. Vastupidi – me peame tunnistama, et praegu Euroopas toimuv on kultuuride konflikt. Parempopulistid ega totaalse sallivuse toetajad ei paku välja lahendusi, kuidas sellises olukorras hakkama saada. Ega hullust hullusega ravida saa, see ravi tuleb teha mõistusega.

Abivajajaid tuleb aidata, kuid me peame ka tunnistama, et Euroopa elustandard ei ole inimõigus, mida me peame kõigile tagama. Ütleme selgelt välja oma seisukoha, et rändekriis tuleb lahendada kriisi põhjustega tegeledes. Illegaalsed sisserändajad tuleb Euroopast tagasi saata ning samuti need, kes on saanud õigusliku kaitse, aga rikuvad meie reegleid. Roomas on Rooma kombed, nagu öeldakse.

Võib ka juhtuda nii, et mõnede aastate pärast soovivad Eestisse elama asuda hoopis tänased sakslased või rootslased või mõne teise vana-Euroopa rahva esindajad, kuna meil on keskkond, mis annab neile võimaluse ennast teostada, lapsi kasvatada anda neile hea haridus ja tunda end turvaliselt omaenda kultuuriruumis. Kas me oleksime sellele vastu?  Kindlasti mitte. Aga põhimõte on see, et neist saaksid eestlased eespool kirjeldatud kultuurilisuse ja poliitilisuse põhimõttes. Küsimus pole geneetilises koodis, vaid selles, kuidas keegi ennast tunneb. Ja meil on vaja neid inimesi veel rohkem ja rohkem, kes tunnevad end eestlastena kultuurilises ja poliitilises mõttes, siis me saame suureks.  

Eestist rändab inimesi ka välja. On hea, kui inimesed maailma näevad, peaasi, et nad tuleksid tagasi. Ja nad tulevad, kui me viime oma programmi ellu. Sest et nad tahavad anda oma lastele parimat haridust, õpetada emakeelt ning nad üles kasvatada turvalises ja peresõbralikus keskkonnas. Ning nad tahavad soovi korral teha ka teadust eesti keeles, mille üle on ka juba esitatud küsimus, kas me peaksime seda tegema. Siinkohal on tähtis see, et siin asuvad nende vanavanemad, asuvad nende sõbrad, nende turvavõrk. Aga kui nad on siit läinud, siis me ei tohi neid sõimata ja pöörata neile selga. Peame hoidma nendega sidet. See ongi globaalne eestlus, Eesti diasporaa ja ühtekuuluvustunne, mis peab saatma ka neid inimesi, kes on läinud maailma, meid igal pool.

Majandus.

See on väga tähtis teema, sest eesti keele, kultuuri ja rahvuse püsima jäämine on võimalik statistiliselt, aga selleks et me oleksime elujõulised, elaksime hästi ja et meil oleks ka sotsiaalne kaitstus ja kindlustunne, ei piisa ainult rahvaarvust ja nendest inimestest, kes tunnevad ennast eestlastena. Meil peab olema majandus paigas, majandus tuleb käima tõmmata.

Meie majanduse väljakutse on jõuda arenenud lääne riikide tasemele. See aga ei toimu iseenesest. Me küll lootsime, et nii läheb, aga tänaseks on selge, et teha muidu õigeid asju, täites Brüsseli soovitusi, vorpides arengukavu, nokitsedes üksikute reformidega – see ei ole piisav. Peenhäälestuse ja ülevärvimisega me tegelikku muutust ellu ei vii.

Mahajäämuse põhjuseks on see, et meie ettevõtted ei ole valmis keerukaks rahvusvaheliseks äriks. Rahvusvaheliste turgude mõistmine ning oskus seal tegutseda on väljakutse tulevikus meie ettevõtjatele. Ei piisa loosungitest, et tuleb tõsta tootlikkust, teeme eksporti ja ajame eurojuttu konkurentsivõimest. Ka ilus jutt innovatsioonist ei ole piisav. Vaatame ka praegu neid reitinguid ja tabeleid, mis meil on. Tegelikult mõjutavad majandust, rohkem kui me endale aru anname, ühiskonna väärtused, veendumused, hoiakud ja mõttemallid. Need on olulised kultuuritegurid. Ja just nende tegurite hälvetes, võrreldes arenenud riikidega, ongi meie probleemi põhjus.

Me peame muutma ühiskonna sotsialistlikku arusaama sellest, mis on riigi raha, võib-olla see on algus. Riigil ei ole raha. On maksumaksja raha, mis tuleb ettevõtjate poolt loodud väärtuse ja töökohtade maksustamisest ning riik jagab seda ümber. Minu perekonnas on sisuliselt üks maksumaksja – see on minu ettevõtlusega tegelev abikaasa. Mina elan ministrina tema maksudest ja tegelen ametikoha järgselt tema poolt loodud väärtuse laialijagamisega. Ja uskuge mind, ta hoiab silma peal, mida riik teeb. Just ettevõtlusest tuleb raha, mida poliitikud laiali jagavad.

Küsimus, miks paljude edukate eesti ettevõtete peakontorid on kolinud Londonisse ja mujale? Mida me saaksime teha nii maksu- kui ettevõtluspoliitikas, et tagada Eestis asutatud ettevõtete peakontorite jäämine Eestisse ning veel enam –mida saaksime teha, et me oleksime teistest riikides ettevõtetele atraktiivsed? Küsimusi on ju väga palju, näiteks kas Eesti ei võiks olla see koht, kus on kõige enam naisjuhte ettevõtete eesotsas?

Ma ei küsi niisama. Kui vaatame numbreid, mis meile ette antakse, siis meil on väga palju väga hea haridusega naisi. Nii on.

Küsin teise küsimuse, mis puudutab majanduse suurt väljakutset: kas meil on julgust vahetada paradigmat ning võtta eesmärgiks, et Eesti majanduse jaoks töötaks kaks miljonit inimest üle maailma? Mitte, et meie töötaksime mõne teise majanduse jaoks.

Territoorium ei saa olla meie ettevõtjatele piiriks vaid suund peab olema muutuda globaalseks. Riigi ülesanne on anda tuge ja luua keskkond selleks, et meie ettevõtjatel oleks ligipääs odavale kapitalile. Toon lihtsalt ühe näita: igal aastal viiakse umbes 400 miljonit eurot meie inimeste pensionifondide raha Eestist välja, mida me ei kasuta. Miks ei võiks seda investeerida meie ettevõtetesse? Samamoodi on küsimus, kas ei oleks aeg vaadata ümber dogmad ja investeeringute jaoks emiteerida võlakirju, et tõmmata käima suured taristu projektid.

Me oleme tublid, aga kas me julgeme neid küsimusi esitada ilma selleta, et äkki läheme vastuollu oma Exceli tabeliga. Kui tahame 30 aasta pärast näha riiki, mis on konkurentsivõimeline, siis peame küsimusi esitama, ilma, et me kardaksime kaotada koalitsioonilepingut, mis täna kehtib. Neljarealine tee Tallinnast Tartusse 30 aasta jooksul, andke andeks, ei tundu ju eriti ambitsioonikas. Aga tunnel Helsingisse? Miks mitte?  

Julgeolek. Me oleme suutnud tagada Eesti julgeoleku. Ja seda ei olegi ju nii vähe, kui vaatate kõigi meie meeste ja naiste pingutusi.  Julgeolek algab igast perest, algab tahtest kaitsta oma isamaad. Ilma kaitsetahteta ei ole meil abi ka meie liitlastest, sest appi tullakse neile, kes seda tahavad ja on ise valmis oma vabaduse eest võitlema.

Maailm meie ümber on suures muutumises ja see mõjutab ka meid. Oma suurte sihtide seadmisel tugineb Isamaa 2.0 visioon kindlale põhimõttele – vaba maailma piiririigina peab meil igal ajahetkel olema võimalikult palju sõpru ja liitlasi, me peame sellesse panustama. Mitte keegi ei pea kahtlema – ei meie kodanikud ega Eesti sõbrad üle maailma – me suudame oma vabadust hoida ja kaitsta.  

Meie isamaa on loomulik osa Euroopast, laiemast läänemaailmast. Me jagame väärtusi ja põhimõtteid, mis on loonud vabale inimesele parimad tingimused eneseteostuseks. Meie sõbrad ja liitlased on meile palju andnud. Nüüd on aeg ka meie poolt midagi vastu anda ja kindlasti 25, 30 aasta pärast oleme tugevamad kui täna. Mida loovam ja ühtehoidvam on Eesti maailm, seda rohkem on sellest kasu ja tuge ka läänemaailma põhiväärtuste kaitsel.

Head sõbrad! Kas keegi arvab, et eelmine plaan Isamaa 1.0 tehti valmis päevaga!? Ei arva ja ei tehtudki, ma küsisin nende inimeste käest.

Aga erinevalt tänasest olid tollal ees selged maamärgid, mille poole püüelda, et ennast väärtusruumis määratleda ja tagada iseseisvus. Sellised maamärgid olid näiteks NATO ja Euroopa Liidu liikmelisus. Kes mäletab seda aega, see teab kui ohtlikult ja isegi hullumeelselt kõlasid tollal need ideed ja sihid. Täna võtame neid iseenesestmõistetavalt.

Täna ei ole meil ees suuri maamärke, see teeb olukorra raskemaks. Meil ei ole täna saatusekaaslasi, kellelt eeskuju võtta. Kui turvalisusküsimustes on jätkuvalt oluline kuuluda Euroopa Liitu ja ka majandus- ja kuuluvusküsimustes, samamoodi ka NATOs, siis rahvuse ja kultuuri säilimise väljakutset teistel ees ei ole. Sellest me ka lähtume. Sellel teel oleme omapead ja lahendused tuleb meil leida ise.

Need lahendused, head sõbrad, tulebki nüüd meil endal sõnastada. Meie ülesanne on koostada reaalne programm Eestile järgmiseks 25 ja ka 50 aastaks. Selleks võtame kokku meie kõik  10 000 erakonnakaaslast kätte ja kõik eksperdid, kes on nõus selle maailmavaatega kaasa mõtlema ja kes muretsevad, kas Eesti rahvusriik, nii nagu me oleme preambulas kokku leppinud, et säilitada eesti keel, kultuur, selles kaasaegses mõttes, püsiks.

Täna näete seda lühikest ülevaadet ja tehnilisi lahendusi selleks, kuidas seda teha. Kuid ma loodan, et me saame aru sellest vastutusest. Loodan, et saame ühiselt aru sellest väljakutsest ja võime juba täna tunda seda, et isegi ütlemata oma esimesi mõtteid, mida kavatseme teha, toimub juba segadus ja paanika, pilgud hoitakse meie peal, sest nad teavad, et me oleme seda üks kord näidanud ja me näitame seda veel. Kutsun teid kõiki üles – ehmatame selle seisnud vee liikvele!

Isamaa 2.0 on sisuline teema. Me valmistame selle ette, koguneme mai lõpus toimuvale suurkogule, juba rahvakogu formaadis, kus on üle 1000 inimese koos. Arutame need hullud mõtted läbi ja me viime need ellu, sest Eesti on meie nägu ja on seda ka tulevikus.

Ma loodan, et see õnnestub. Ja see õnnestub siis, kui me hoiame kokku. Aitäh teile.

Kirjuta toimetajalePrindi
Artikli märksõnadIsamaa ja Res Publica LiitMargus Tsahkna
Samal teemal
Sisuturundus
Saada meile vihje!
Nägid midagi huvitavat? Saada meile kiri, video või pilt siit!
nädala näod
brexit
presidendiks pürgijate keeletest
Viimased uudised
Top lood
Top kommentaarid
48h populaarsemad teemad
PostimeesKõik
Elu24Kõik
MajandusKõik
SportKõik
TallinnKõik
NaineKõik
TarbijaKõik
MaailmKõik
ArvamusKõik
UudisedKõik
VIIMASED GALERIID
Arhiiv
Liitu Postimehe uudiskirjaga ja ole kursis päeva olulisimate uudistega!
Vali omale meelepärased teemad:
Aitäh, et liitusid
Postimehe uudiskirjaga!
Juba homme jõuab esimene uudiskiri sinuni.
TAGASI POSTIMEHE LEHELE