Marek Strandberg: äkki oleks Eesti võinud pantvangistatud laevakaitsjad Indiast ära tuua?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
15. jaanuar 2016 14:00
Marek Strandberg. | FOTO: Küllike Rooväli / Postimees

Liigne oleks vist arvata, et oma korruptsiooniindeksiga rahameeleheal põhinevate ühiskondade esireas olevast Indiast oleks põhjust loota, et sealne kohtusüsteem meie omaga lähedaseltki toimib, kirjutab publitsist ja endine poliitik Marek Strandberg.

Täpsed asjaolud, mille tõttu laevakaitsjad koos oma alusega sadamasse veeti ja Indias vahi alla võeti, on siinsele avalikkusele teadmata. Nende üle mõisteti kohut selle maa kombe ja võimaluste kohaselt. Paraku on olnud üsna algusest selge, et Eesti ametnikud (sealsest saatkonnast ja väliministeeriumist) on harrastanud enesepettuse ebamäärase lohutusega segatud sotsiaalset anesteesiat. Seda nii suhetes avalikkuse kui ka vangistatud, aga vahepeal kautsjoni vastu vabastatud laevakaitsjate ja nende perede ning lähedastega.

Laevakaitsjad viibivad praegu Puzhali vanglas, Chennais. Foto: Tairo Lutter.

Liigne oleks vist arvata, et oma korruptsiooniindeksiga rahameeleheal põhinevate ühiskondade esireas olevast Indiast oleks põhjust loota, et kohtusüsteem selles meie omaga lähedaseltki toimib. Pigem on alust eeldada, et kohtumõistmine käib seal samal moel, kui Eestis sõidueksameid korraldati: kui piisavalt eksami sooritajat kottida ja mõnitada, küll ta taipab siis ka oma rahakotti sihipäraselt avama hakata.

India kohtusüsteem

Kümnete miljonite samaaegsete kohtuasjade ning kohtunike põuas toimiva India kohtusüsteemi korrumpeerituse kohta võib lugeda nii Maailmapanga kui ka Transparency International’i üllitistest. See on teadaolevalt suur probleem.

Briti impeeriumi endise osana on Indias tavaõigussüsteem (common law) ja kuni 1960. aastateni pruugiti seal ka vandemeeste kohut, kuid selle lõpp saabus samuti mereteemaga seotult. Nimelt tappis mereväeohvitser Nanavati oma naise armukese. Vandemehed otsustasid, et ohvitseril süüd pole, aga kohus jäi teisele seisukohale. 1973. aastast on muudetud seadusega ka vandemeestekohtutel kriips peal. Väidetavalt on ka see asjaolu kaasa aidanud India kohtusüsteemis korruptsiooni süvenemisele.

Loomulikult ei välista vandemeeste kasutamine automaatselt korruptsiooni ja nende puudumine ei muuda kohtuid automaatselt korruptiivseteks. Lisaks veel kohtunike defitsiit ja tulemuseks on kohtukorraldus nagu ilmselt paljud muudki aspektid õigussüsteemist, mille puhul on ilmselt kõige arukam soovitus: vältige igasugu sekeldusi India võimudega, sest seal toimuva tulemus on ennustamatu.

Õigel ajal ja kohas maksutud rahasumma võib aga kõik probleemid lahendada. Samas väike vääratus ja te olukord võib muutuda veelgi hullemaks, nagu oleks te käsi sattunud mureeni lõugade vahele, kelle kurguhambad pisitasa liha luudelt ja luudki lõpuks ära näksivad.

Suure rahvaarvu, uskumuste ja traditsioonidega probleemiderohkel maal on sellised asjaajamise traditsioonid justkui möödapääsmatud. Nagu ka kastisüsteem, mida ametlikult pole ega tohigi olla, aga ometi on see osa India tegelikkusest.

Rahvale teleris ilmunud välisminister kirjeldas taas olukorda, kui sellist, et riikidel ei ole kombeks sekkuda teiste siseasjadesse. Tõepoolest ei ole, aga kas meil on põhjust leebelt pealt vaadata korruptiivse ja suure ühiskonna askeldamist meie kodanike kallal.

Usalda aga kontrolli põhimõte kehtinuks ju ka siin: mis alust olnuks uskuda India advokaate, kes uhkeldasid sellega, et suurem osa süüdistusi on tagasi lükatud, kui süüdistus relvade ebaseaduslikus omamises jäi jõusse ja ümber lükkamata?

2013. aasta oktoobris arreteeritud 35 meeskonnaliikmega, nende hulgas 14 Eesti kodanikuga, laeval oli 5000 padrunit ja 35 relva. Vaatamata piraaditemaatika tõsidusele ollakse Indias ärritunud selle teema suhtes ehk ka seetõttu, et 2012. aasta veebruaris lasid kaks Itaalia turvameest maha kaks kohalikku kalameest, keda nad väidetavalt piraatideks pidasid. Itaalia valitsus ajab nende meeste Indias peetava kohtuasja vastu palju ulatuslikumat poliitikat kui Eesti. On selge, et India jaoks on need asjad kultuuriliselt seotud. Lääs!

Tamil Nadu osariik

Tamil Nadu piirkond on Indias üks paremas majanduslikus seisus olevaid. E-valitsemise lipulaev on samas ka India suurima korruptsioonitasemega osariik, nagu vahendab Transparency International. Pealinnast kahe ja poole tuhande kilomeetri kaugusel asuv osariik on keskvõimu haardest sobival kaugusel.

India kaart.

Samal moel on India ametlik riiklik retoorika ja pärisasjade ajamise sisu ning olemuski teineteisest määramatus kauguses. Mul puudub teadmine selle kohta, kas India keskvõim oskab ja tahab rääkida oma kauge osariigi n-ö igapäevakeeles (Tamil Nadu ametlikud keeled on tamiili ja inglise – toim). Tegelikult ei tea me isegi seda, kas sellest on teadlikud näiteks meie välisministeeriumi juhid-töötajad.

Ehk pidanuks oma kodanikud sealt ära tooma, nagu saan aru, et tehti kohtu all olevate Itaalia turvatöötakjatega. Tõsi, nad anti Indiale hiljem välja, aga seda lubaduse peale, et neile surmanuhtlust ei rakendata. Loomulikult oleks see tekitanud, pean silmas Eesti kodanike äratoomist Indiast, parajat hõõrdumist me riikide vahel, aga nagu näete on nüüd seda niigi.

Pantvangistatud laevakaitsjad

14 Eesti kodanikku on praegu kurblooliselt pantvangistatud: India keskvõimul pole sündsust ega tahtmist rahvusvaheliselt korruptsiooni tunnistada, aga on üsna ilmne, et kui osariigi olud on piisavalt korrumpeerunud, pole India keskvõimul suurt muud teha, kui korrata mantrat kohtuvõimu sõltumatusest ja kes teab veel millest.

Kui 2012. aasta paiku Arengufond üllitas ühe muinasjutulaadse programmilise teose tohutust koostööpotentsiaalist Eesti ja India vahel, puudus selles loomulikult sisuline analüüs neist riskidest, mis täna Eesti kodanikud Indiasse pantvangi on pannud. Teatud mõttes oli Liibanonis vangistatud jalgratturitel parem olukord. Ei, mitte, et see olukord kummalgi juhul oleks kadestamist väärt või saaks neid olukordi kuidagigi teoreetiliseltki teineteise vastu välja vahetada. Seal lihtsalt suudeti tehing pahupidi maailmaga teha, kuna hea ja kurja piirid olid selgemad.

Pelgan, et viieaastase vangistusteatega lähedatele saabunud šoki üks peamisi tekkepõhjusi on olnud ilustav ettekujutus sealsetest oludest ning pettekujutelmadest kubisevad lohutused võimaluste ja tuleviku asjus. Ka meditsiinis pole ilustatud ja kohatu diagnoosiga tuhkagi peale hakata.

Laevakaitsjad 2014. aasta aprillis. Foto: Tairo Lutter

Kui palju on me ümber veel sellist sotsiaalset anesteesiat?

Tänaseks on presidendikantselei asunud rööbiti valitusega vangistatute asja ajama. Eks ole näha, kas koostöös või konkureerivalt. Loodetavalt on aga edaspidi lisaks sisututele ilutekstidele «kui lootustandev ja huvitav on koostöö Indiaga» võimalik lugeda ka asjalikku arusaama sellest, kuidas ja milliste riskidega on mistahes asjaajamine selles riigis tegelikult seotud.

Seni ja jätkuvalt aga kõigile kannatajatele jõudu ning jaksu määramatu tulevikuga toime tulemisel.

SAADA E-POSTIGA PRINDI ARTIKKEL