Relvaseaduse muudatustega pani siseministeerium tõsisele proovile kodanike absurditaju, sest oskas vajalikud uuendused uputada paari mõttetu pügalaga esile kutsutud kriitikalainesse. Vastuseisu tekitanud nõudmisest piirata enesekaitserelvade arvu ühe püstoli või revolvriga on loobutud, kuid usaldus riigi vastu ja seetõttu ka kodanike turvatunne kahanes.
Põhjendus, et inimene saab ennast kaitsta vaid ühe relvaga, kõlas nii rumalalt, et raske oli uskuda, et pärines riigi sisejulgeolekuga tegelevast asutusest. Kui peaksin teemat arutlema padjaklubiga, siis põhjendaksin, et enesekaitseks taskusse pistetav relv pole alati parim laskeoskuse lihvimiseks ning erinevates ohuolukordadeks võib sobida erinev relv. Kui relvaomanik soovib soetada uue «toru» ja ta sunnitakse vana relva maha müüma, võib see osutuda võimatuks, kui niigi väike turg piiranguga veelgi koomale tõmmatakse.
Järgmise lause juures vajuvad aga käed isegi kujutlusliku padjaklubi ees seistes jõuetult rippu. «Lasketäpsuse ja laskekauguse poolest sobivad vintraudsed ja sileraudsed püssid jahi pidamiseks ja spordi tegemiseks, mitte enese ja vara kaitseks.» Oht inimesele ja tema varale ei pruugi olla korteriukse maha murdnud relvaga kurjategija. Oht võib asuda kaugemal, kui püstolitiirus kasutatav 25-meetrine distants.
Ehk ei peaks ilmselgetele lollustele vastu väitlema, lootes, et targad riigiisad saavad ju ikka asjast aru, aga eelnõu seletuskirjaga luuakse just sellelaadsete väidete abil moonutatud tervikpilt. Kasutatakse väljendit «nö seisvad relvad», justkui õige püss peaks vahetpidamata pauku tegema. Viidatakse võimalusele, justkui Eestis lokkab tulirelvade piiranguta omamine, hoidmine ja kandmine.
Tegelikkuses on relvaomanikud politseiameti poolt kontrollitud ja rangelt arvel. Isegi kehtiva relvaloa omanik ei saa uut püssi kohe esimese emotsiooni peale impulssostuna soetada, vaid peab taotlema soetamisloa. Pariisi terroristid ei ostnud püsse politseist antud loaga.
Relvaseaduse muutmise eelnõu positiivseks pooleks võib pidada kavatsust suurendada politsei otsustusõigust relvalubade väljastamisel. Ametnikud, kes tsiviilkäibes olevate relvade üle valvavad, peavad saama õiguse otsustada, kas taotleja on ikka õige inimene. Mina arvan, et tegelane, kes Eesti lipu peale sülitab, ei peaks meie riigilt relvaluba saama.
Relvaeksami sooritamine eesti keeles ning laskeoskuse kontroll relvaloa vahetamisel on sammud õiges suunas. Riigi julgeoleku seisukohalt tuleb kiita muudatust, mis lubab sõjaväerelvi kasutada korrakaitseliste ülesannete täitmisel, sest vähendab ametkondadevahelisi barjääre.
Eelnõu moonutused tulevad ilmselt sellest, et muudatusi ei tehta mitte Eesti ühiskonna tahtel, vaid ELi survel. Seletuskirjas öeldakse uskumatu avameelsusega, et «eelnõuga kavandatavatel muudatustel puudub oluline mõju». Maksumaksjad ei pea toitma ametnikke, kes tegelevad ebaoluliste asjadega või ajavad lihtsalt vett sogaseks.