Aarne Mäe: lumi ei küsi sissekirjutust

Aarne Mäe
, Virumaa Teataja peatoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aarne Mäe.
Aarne Mäe. Foto: Meelis Meilbaum / Virumaa Teataja

Kui Tallinn saabuva talve eel Kadrioru staadionile oma talihooldustehnika üles rivistas, et näidata, kui hästi linnaisad lume tulekuks valmis on, lokkas ümberringi veel suur rohelus.

Samal ajal ei jõutud enneolematult sooja jõulukuud ära kiita, sotsiaalmeedias vohasid postitused suvistest harrastustest ja õitsvatest lilledest. Siiski-siiski, aeg-ajalt õhkus meist meeletut igatsust lume järele. Kui Virumaal jõulude teisel pühal maa korraks valgeks läks, aeti kohe esimesed suusad välja, ehkki laitmatu Veerpalu klassikasamm selle härmatise peal küll kuidagi välja ei tulnud.

Piisas aga saabuda esimesel suuremal sajul, seejärel pakasel ja lõpuks lumetuisul, kui algas traditsiooniline nurin teemal «talv tuli jälle ootamatult». Paraku paljuski õigustatult. Näiteks Lääne-Virumaal asuva Laekvere valla vanem Aarne Laas oli esmaspäeval püha viha täis, sest osa tema vallas asuvaid riigimaanteid polnud sahka veel lõunakski näinud. «Võib-olla olen liiga kriitiline, aga inimesed tahavad ju ikkagi kooli ja tööle pääseda. Isegi kui üldiselt lumesaju ajal teid lahti ei lükata või hooldatakse neid tähtsuse järjekorras, võiks niipalju ikka saada, et sahk hommikul korra läbi sõidab,» lajatas ta kohalikus ajalehes. Laekvere on isegi maakonna mõistes ääremaa.

Aga ka linlased sumpavad lumes ja vannuvad tulist kurja. Üks rakverlane kirus, et kui ta hommikul linnas ringi sõitis, polnud üheski kohas jälge sellest, et «lumesaha laadsed tooted kuskilt sõiduteedelt midagigi kuhugi lükanud oleks, vaid üks sahamoodi produkt sõitis, aga sellel polnud aega tera maha toetada».

Öösel kella neljast ringi hööveldanud sahameestele tuleb selline jutt küll halva üllatusena, ent nemad on juba harjunud … lihtsalt igale poole korraga ei jõua. Ligi kümme aastat lund lükanud Arvo tunnistab, et vahel on küll lootusetu tunne, kui lükkad ja lükkad, aga õhtuks on kõik sama nagu enne.

Erilise õudusega vaatavad lumepilvi ka vaesed vallavanemad, kes sageli ei tule lumega toime. Nädala alguse tuisuga jäi näiteks Rakvere kandis hätta kolme lapsega pere. Nad lihtsalt ei pääsenud õhtul koju, kuna hommikust oli tee täis tuisanud ja kohalik omavalitsus polnud sinna sahka saatnud. Kodu asus hangede taga 700 meetri kaugusel. Tund pärast rohkeid helistamisi saadi traktor siiski kohale.

Kurioosne lugu juhtus ühes teises Lääne-Virumaa vallas. Äsja linnast maale elama asunud pere romantiline taluidüll sai kohe esimese tõsisema hoobi, kui jaanuarikuu nende tee kinni tuiskas. Mõnesaja meetri kaugusel asunud majapidamise juurde ei sõitnud lumelükkaja sel lihtsal põhjusel, et neil polevat veel sissekirjutust… Aga lumi sissekirjutust ei küsi.

Autor on Postimees Grupi ajalehe Virumaa Teataja peatoimetaja.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles