Nähtus, mida nimetatakse uussiiruseks, uusaususeks ja uuslihtsuseks on jõudnud poliitikasse. Kölni sündmused näitavad, et lapselik naivism ühiskondlikes asjades on hukatuslik, kirjutab kolumnist Maarja Vaino.
Tellijale
Maarja Vaino: süütud, muretud mängud Kölnis
/nginx/o/2016/09/21/5867217t1h7774.jpg)
13. jaanuar 2016, 15:19
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mind huvitab väga, kas Saksa valitsus mõtles Kölni sündmuste valguses, mis juhtub siis, kui tuhanded noored mehed ühel hetkel ei soovi enam naisi ahistada, vaid hoopis Riigipäeva hoones lõbutseda. Politseivõimud on Reutersi andmetel tunnistanud, et Saksamaal leidub linnaosi, kus kehtivad šariaadiseadused ja kuhu üksik politseipatrull ei sisene. Kuhu see autoritaarsuse sisseimbumine tasapisi välja viib? Või ei maksa muretseda, sest põhiolemuselt on inimesed head ning piisab sellest, kui neile silma vaadata ja nendega rääkida?
Mulle tundub, et on üsna hästi nähtav see sündmuste trajektoor, mida mööda diktatuurid ja terrorijüngrid on saanud maailmas juurde mõjujõudu pärast Obama uussiira poliitika alustamist. Ja ma arvan, et ei ole ka ainus, kes kujutab elavalt ette, kuidas diktaatorid ja autokraadid erinevates maailma punktides õelalt naeravad (on juba tükk aega naernud) Euroopa ja USA «hinnangutele», «manitsustele» ja «reageeringutele».