Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Delbeke: Euroopa loob energialahenduste lapitekki

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Euroopa Komisjoni kliima peadirektoraadi peadirektor Jos Delbeke. | FOTO: TAIRO LUTTER/PM/SCANPIX BALTICS

2050. aastal on põlevkivile Euroopa Liidus juba raske kohta leida, sest sajandi keskpaigaks soovib EL kasutada 80 protsenti vähem fossiilkütuseid kui praegu, rääkis intervjuus Postimehele Euroopa Komisjoni kliimameetmete peadirektoraadi peadirektor Jos Delbeke.

-Võib eeldada, et Euroopa Liit oli Pariisi kliimakõneluste tulemustega üpris rahul.

Jah, olime rahul, sest meie eesmärk sai täidetud. Pidime tärkavad majanduspiirkonnad ja Ühendriigid endaga ühte paati saama ja seda me saavutasime. Vastupidiselt Kyoto protokollile, mis hõlmas vaid 10–12 protsenti maailma emissioonist, on nüüd leppega hõlmatud peaaegu kogu maailma emissioon. Loomulikult nüüd alles töö algab, kõik plaanid tuleb ellu viia, kuid algus on hea.

-Pariisi tulid kõik riigid individuaalsete lubadustega, kui palju nad kavatsevad kasvuhoonegaaside õhkupaiskamist vähendada. Euroopa Liit esitas ühise kava ning on oma eesmärkides olnud alati väga selge ja ambitsioonikas. Kuidas jaotatakse see kohustus aga liikmesriikide vahel?

Selleks on plaan juba poolenisti valmis. Riigijuhtide 2014. aasta oktoobris vastu võetud otsused sõnastasid selged põhimõtted. Ühe osa sellest moodustab heitkogustega kauplemise skeem (Emissions Trading Scheme, ETS), mis puudatab näiteks energiatootmise või töötleva tööstuse suurfirmasid. Sellest välja jäävate sektorite puhul, näiteks ehitus, transport ja põllumajandus, töötatakse põhimõtteid samuti välja, kuid komisjon ei ole ettepanekut veel teinud. Teeme selle järgmise aasta esimeses pooles.

-Kas kavandatud nõuded saavad juriidiliselt siduvaks, nii et plaanide eirajat võib karistada?

Euroopa Liidu sees, jah. Pariisi leppe põhimõte on, et ÜRO poolt karistussüsteemi ei ole, kuid igaüks, teiste seas Euroopa Liit, kannab hoolt tingimuste järgimise eest. Mõni valib meetodiks trahvid, mõni avaliku häbistamise, kuid lubadused ja esitatud plaanid peavad igal juhul täidetud saama.

-Teil oli sel nädalal Eestis arvukalt kohtumisi, kus kindlasti üritati teid veenda meie erilises energiaolukorras. Paljud tahavad uskuda, et põlevkivitööstus saab jätkata ka Euroopa Liidu kliimapoliitika raamides. Kas peate seda võimalikuks?

Põlevkivi on loomulikult fossiilkütus. Me soovime Euroopa Liidus fossiilkütuste kasutust 2050. aastaks vähendada 80 protsendi võrra. Saame veel näha, millised fossiilkütused jäävad alles. Ma ei panustaks kivisöele. Saame näha, kuidas läheb nafta ja maagaasiga, need kaks võivad püsima jääda. Saab näha, mida avalik arvamus otsustab tuumaenergia asjus, on seegi ju süsinikuvaba elektrienergia allikas. Taastuvaid energiaallikaid näeme palju enam.

Euroopa Liidu sees saame näha lahenduste lapitekki. Põlevkivi täpne staatus tuleb veel otsustada. Sain kohtumistel teada, et põlevkivitööstus liigub vaikselt elektritootmisest eemale, õli rafineerimise poole. See võib olla tulevik. Ma pole spetsialist, kuid kindlasti arvan, et see on hea suund.

-Pariisi kohtumise eel lubasid näiteks G7 riigid liikuda täielikult süsinikuvaba majanduse poole. Mis on Euroopa Liidu kaugem eesmärk – täielikult süsinikuvaba majandus või lihtsalt süsinikuneutraalne majandus?

Püüdleme pikas perspektiivis süsinikuneutraalsuse poole. Kuid mis on pikk perspektiiv? Mina olen poliitikakujundaja ja pean vaatama järgmist 10–15 aastat. Tavalise valitsuse jaoks on see juba väga pikk perspektiiv. Keskendun oma töös aastale 2030. Loomulikult on meil sõnastatud eesmärk aastaks 2050 fossiilkütuste kasutuse vähendamine 80 protsendi võrra, kuid mis tuleb pärast seda, jääb järgmiste sugupõlvede otsustada.

Tehnoloogilise poole pealt olen optimist. Süsinikuvaesed, energiasäästlikud või taastuvate energiaallikatega seonduvad leiutised, millega tänapäeva noored inimesed välja tulevad, on absoluutselt imepärased. Kes oleks arvanud, et tuleb LED-lamp, mis tarbib kolm protsenti tavalise hõõgpirni energiast? Peatselt sõidame ilmselt elektriautodega, mille jaoks toodavad elektrit tuulegeneraatorid ja päikesepaneelid. Muidugi tuleb need generaatorid ja paneelid veel toota, kuid viise, kuidas süsinikukesksust tuntavalt vähendada, on mitu. Usun, et pikas perspektiivis me teeme seda.

-Kas Pariisis pikaajaliseks soovitavaks sihiks võetud temperatuuritõusu piiramine 1,5 kraadiga on saavutatav praeguste tehnoloogiate ja poliitikate abil või vajame sotsiaalset või tehnoloogilist revolutsiooni?

Siduva eesmärgina leppisime Pariisis kokku «alla kahe kraadi». Poolteist kraadi, see on püüdlus. Usun, et see on üsna keeruline siht, kuid võiksime üritada üheskoos selleni jõuda. Võib-olla leitakse viise, kuidas siduda atmosfäärist süsinikku või neutraliseerida meie tegevusi, kuid see on kaugel.

-Euroopa Liidu karmid regulatsioonid olid ilmselt ka põhjus, miks Volkswagen püüdis heitgaasinäitudega petta. Kas näete seda pigem üksikjuhtumina või sunnib see kõiki ELi norme uuesti läbi mõtlema?

Oleme plaaninud ELi reeglid uuesti üle vaadata, peame seda tegema enne 2021. aastat, sest siis kaotavad kehtivuse praegused CO2-seadused. Usun, et see, mida Volkswageni puhul näeme, on erandlik. Teame, et praeguses seadustikus on lahtiseid otsi. Neid otsi kasutatakse sagedasti ära maksimaalsel määral. Selle tõttu ei saa me öelda, et see või teine firma käitub seadusevastaselt, hoopis seadus pole piisavalt selge. Saame aru, et peame oma seadustikku parandama. Töötame selle kallal.

-Kuidas peaks eesmärkide saavutamisel jagunema vastutus? Kes peaks olema juhthobune: Euroopa Liit, riikide valitsused või hoopis turujõud?

Euroopas on kaks eri süsteemi. Mis puudutab heitkogustega kauplemist, siis seab tingimused ja ülempiiri Euroopa Liit ning seda piiri alandatakse aasta-aastalt. Turg otsustab, kus emissioone kärbitakse, kuid süsteemi reguleerib Euroopa Liit. Skeemist väljapoole jäävate valdkondade puhul on viimaseks vastutajaks liikmesriikide valitsused. Loomulikult oleme neile abiks, reguleerides näiteks autosid.

Teeme, mida suudame, et toetada riikide valitsusi õigusaktidega ja ka jaotatavate toetuste kaudu. Ehitame toetuste sisse motivaatoreid, näiteks soositakse investeeringuid energiatõhususse või taastuvenergiasse või puhtasse tehnoloogiasse. Niimoodi kujundab Euroopa Liit muutusi.

-Hiina kavandab oma heitkogustega kauplemise süsteemi. Mida tähendaks selle käikuminek?

Hiina skeem võtab ilmet. Praegu on neil kuus-seitse katseprogrammi, mis katavad juba viiendiku Hiina majandusest. President Xi Jinping ütles septembris New Yorgis, et süsteemiga alustatakse kogu riigis 2017. aastal.

Euroopa Liit on selgelt öelnud, et meile on oluline, et Hiina süsinikuturg hõlmaks vähemalt samu tööstusharusid, mida ka meie süsinikuturg. Võib-olla otsustab Hiina hõlmata ka ehitust või transporti ning see oleks ka tore, kuid nende skeem peaks katma eksportivat tööstust. See lihtsustab asju, kui teame, et meie kaubanduspartneritel on samasugused poliitikad. Surve meie eksportivatele ettevõtetele ei tule siis vähemasti süsinikupoliitikast, vaid muudest tingimustest, näiteks palkadest või maksuseadustest.

-Kliimakontekstis on valdavalt juttu olnud energiast, kuid vähem teistest süsinikujälje vähendamise viisidest, näiteks maakasutus või metsandus. Millist rolli need valdkonnad Euroopa Liidu kliimapoliitikas mängivad?

Mängivad suurt rolli, kuid tõsi on, et senimaani on suur osa meie tähelepanust läinud energiaga seonduvale. See, mida teeme autode, kütuste, hoonetega, on ajendatud energiaküsimusest. Nüüd avame ka maakasutuse ja metsanduse teema. Eesti-suguse metsase riigi jaoks on see oluline. Eesti on õnnelik, sest tal on palju metsa, mujal Euroopas seda nii palju pole. See on väga oluline element, sest süsiniku sidumine atmosfäärist ja hoidmine metsas on kasulik viis, kuidas atmosfäärisüsinikku hallata. Euroopale tervikuna on see teema vähem oluline, kuid maailmale laiemalt väga.

-Mida saab igaüks meist teha kliima heaks?

Kõige olulisem on ratsionaalne ümberkäimine energiaga. Kui igaüks jälgiks seda, alates lihtsatest asjadest, nagu ukse sulgemine ja tule kustutamine. Poes osta kõige energiasäästlikum arvuti või külmkapp, autot ära kasuta väga sagedasti, aga kui selle ostad, vali energiasäästlik sõiduk. Need on pisikesed asjad, mis on meie võimuses. Sama on jäätmetega. Taaskasutus on väga oluline teema. Plekkpurkide või paberi taaskasutus neelab palju vähem energiat. Kui võtame põhimõtteks olla kodus, harjumustes, liikumises energiasäästlik ning taaskasutada, suudame palju.

-Kui suurt rolli võivad mängida väikesed ja kohalikud elektritootmise lahendused?

Usun, et need tehnoloogiad muutuvad nii odavaks, et saavad aja jooksul üsna oluliseks. Mitte kohe, see võtab pisut aega. Aga kui akud muutuvad palju soodsamaks, majale on paigaldatud päikesepaneelid ning elektrit saab salvestada ajaks, mil päikest pole, siis muudab see päris põhjalikult viisi, kuidas tarbija vaatab omaenda energiatarbimist. Näeme elektriturgu, mida tarbija suunab palju enam kui minevikus.

Tagasi üles