USA presidendi Barack Obama viimane kõne «Olukorrast riigis» sooritas keerulise manöövri: pöördus sissepoole, et pöörata USA väljapoole, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.
Ahto Lobjakas: Obama kaitses kirglikult USA avatust
13. jaanuar 2016, 15:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sekkumata otsesõnu tänavu novembris toimuvate presidendivalimiste kampaaniasse, esitas Obama suure narratiivi Ühendriikide minevikust ja tulevikust. Päevapoliitiliselt tähistas see katset nihutada väravaposte vabariiklaste jaoks, kelle debati keskme on Donald Trump kiskunud parempopulismi. Teisedki juhtivad kandidaadid on tema kannul triivimas isolatsionismi, defineerides USAd läbi konflikti islamiga.
Vabariiklased on konflikti sikutanud üha enam USA emamaa piiridesse. Tipneb see triiv Trumpi mõttega sulgeda moslemitele mõneks ajaks pääs Ühendriikidesse. Obama olukorranalüüs oli diametraalselt vastupidine: võidelda ei tule moslemite, vaid ISISega; mitte USAs, vaid Süürias.
Obama esitas kirgliku kaitsekõne Ameerika Ühendriikide avatusele maailmas. Traditsioon, millest ta inspiratsiooni ammutas, on ammune ja auväärne, ulatudes ühtpidi vihjamisi tagasi palveränduritest esiisade visioonini «säravast linnast künkal», kuid pöörates selle tulevikku, «ilmse saatuse» (manifest destiny) avatud silmapiiri suunas, muutustele avatud immigrantide ühiskonnana, siis ja praegu.
Tehnoloogia ja ideed muudavad maailma kiiremini kui jõuame harjuda, ütles Obama. Pidureid panna ei suuda muutustele keegi ja tulevikuhirmust kantud soov põgeneda, müütilisse minevikku on tühja tuule tallamine.
Obama retsept on avatus – nii seesmiselt kui ka väliselt. Mõlemad mõõtmed ning mineviku ja tuleviku põimis kokku üleskutse mitte jaotada ega rünnata inimesi usu või rassi järgi.
«Küsimus pole poliitilises korrektsuses. Küsimus on selles, mis teeb meid tugevaks. Maailm ei austa meid mitte üksnes meie relvade pärast, ta austab meid meie mitmekesisuse ja avatuse pärast,» sõnas Obama. Küsimus on enesekindluses, ütles ta. Ameerikal on valida, kas uskuda oma rolli ja võimesse maailma muuta või pöörata sissepoole üksteist kartes ja vihates.
Eesmärkidelt jäi kõne ähmaseks. Obama enda sõnul püüdiski ta presidendivalimiste aastal hoiduda üleskutsetest. Võib siiski eeldada, et paljast retoorikast lähevad kaugemale nii Obama soov ISISe vastu suuremat jõudu kasutada kui ka üleskutse kongressile tühistada Kuuba-vastased sanktsioonid.
Venemaa ei olnud kõnes prioriteet – ehk hoidus Obama Putinit meelega ärritamast, kartes viimase irratsionaalseid reaktsioone nagu ühel eelmisel korral, mil USA liider kirjeldas Vene kolleegi tusase luuserina klassi tagumises pingis. Toona järgnes Ukraina kriis – ehkki otsese põhjuslikku seose otsimine solvangu ja rünnaku vahel oleks loodetavasti liiast.
Seekord mainis Obama Venemaad kaks korda: kosmose ja Ukraina kontekstis. Viimases sisaldus väike komistus: nimelt rääkis president majandusraskustes Venemaa ressursiraiskamisest «Ukraina ja Süüria püstihoidmiseks».
Eestile heiastub USA presidendi visioonist, nagu ikka sellistel puhkudel, põhimõtteline paradoks. Meie rahvuslik huvi on määratletud status quo hoidmisena iga hinna eest nii sees kui ka väljas Huntingtoni tsivilisatsioonide staatilise piiririigina. USA, meie vabaduse garant, on resoluutselt dünaamiline: Obama rääkis vajadusest ümber teha II maailmasõja järgne maailmakord. Esimene prioriteet selles ettevõtmises on terrorismivõrgustike hävitamine. Venemaa (ja Hiinata) oleks see lootusetu. Juhiks seda üritust Ameerika, mida Obama kirjeldas meie rahvusriigi-idee 180-kraadise vastandina: USA «unikaalne tugevus rahvana [on] meie optimism, tööeetika, meie avastamisvaim ja uuenduslikkus, meie mitmekesisus ja pühendumine õigusriigile.»