Anneli Ammas: kui suurelt võime unistada?

Anneli Ammas Foto: SCANPIX

Sooviksin, et Eestis ei jääks ükski inimene, kui tema elus on ajutigi eluraskusi tekkinud, kui ta on millegipärast õnnetu, ilma meie ühise hooleta.

Sooviksin, et iga haige kõrval oleksid lähedased, oleks hooliv arst, õde ja hooldaja, massöör, psühholoog – kõik, kes aitaksid tal haigevoodist õnneliku ja tervena tõusta. Sooviksin, et ükski pere, kus kasvab teistsugune laps, kes vajab alati kedagi enda kõrvale, et ta saaks süüa, pissida, lihtsatest tegevustest rõõmu tunda, ei peaks murest murduma.

Sooviksin, et ükski vanainimene ei peaks lugema viimaseid sente ning ootama «pinsipäeva». Et iga vanainimese kõrval oleksid lapsed ja lapselapsed ning rõõmsad sõbrad nooruspõlvest. Sooviksin, et meie kõrval poleks eluraskustele allavandunuid, et ükski laps ei peaks kasvama lastekodus. Sooviksin, et kõigile abivajajaile tuleksid alati appi ka riigi organisatsioonid lahkete inimeste näol. Sooviksin, et igale murele oleks alati lahendus, mis saabki teoks.

Ei ole ju midagi inimlikumalt loogilisemat, kui et just sellise ühiskonna poole pisike Eesti püüdleb.

Ausalt, sinnapoole püüdlemist ma euroliidu miljonite ja meie oma maksuraha eest sotsiaalvallas tehtavate suurte reformide taga näen. Muidugi on tegelik elu detailides keeruline, aga arusaam õnnelikust elust siiski terendab.

Aga kui jõukas on meie väike ja noorevõitu riik, et iga oma kodanikuni jõuda ning õnnetunnet pakkuda? Kui sotsiaalselt hoolivat riiki me suudame üleval pidada? Suuri muudatusi puuetega inimeste, vanemliku hooleta laste, haigete heaks teeme praegu euroraha toel, aga mida neist hüvedest suudame hiljem oma raha eest pakkuda?

Hea küll, kodu saab puudega inimesele kohandatud ja hiljem on ehk vaid nipet-näpet lisaks vaja. Aga kõik need abiteenused, mis tähendab lugemata arvu sotsiaaltööle pühendunud inimesi? Kas suudame ikka maksta veidigi väärikat palka näiteks sadadele tugiisikutele?

Üks asi on raha, aga teine on suutlikkus ette näha kõikvõimalikke karisid. Alles möödunud nädalal elasime kaasa puuetega laste vanematele, kes olid saanud soolased arved oma laste hädavajalike abivahendite rentimise eest. See tulekahju enam-vähem kustutati, aga näitas ka, kui keeruline on iga sotsiaalvalla muudatus.

Need muudatused puudutavad tuhandeid, sageli ka sadu tuhandeid inimesi väga isiklikult. Igaühel oma mõttemaailm, igaühel oma eripärased mured, igaühel oma harjumused ning võime muudatustega kohaneda.

Sotsiaalministeeriumil ja kõigil sotsiaalasutustel seisab ees võimatu missioon: viia ellu suured plaanid ning jõuda seejuures iga üksiku inimeseni, et muudatuste sisu ning edasist tegevusruumi mõistetavalt selgeks teha. Paljudele neist tekitab pisimgi muudatus elukorralduses üleelusuurust stressi.

Kannatust nii ametiisikutele kui igaühele meist, keda reformid puudutavad! Et unistused hoolivast Eestist veidigi teostuma hakkaks.