Sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna (38) ütles puuetega inimeste abivahendite saamise korra reformimist kommenteerides, et välja kukkus nagu ikka, kuigi tahtsime parimat.
Déjà-vu-reform
/nginx/o/2016/04/05/5232811t1he164.jpg)
9. jaanuar 2016, 00:16
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Meie»-vormi kasutamine siinkohal ei viita mitte ametnikele, vaid kuuele ministrile, kes seda reformi kolme aasta jooksul ette on valmistanud. Tema aga andis allkirja viimasele määrusele. Ilmselt paberitesse ka ülemäära süvenemata, sest IRLi reitinguid arvestades – viimati kaheksa protsenti – on Tsahknal erakonnajuhina palju rohkem muresid kui üks määrus.
Selles, et muutusest puhkeb riigisektoris kaos, pole midagi üllatavat. Selles, et riik püüab korrastada valdkonda, kus turureeglid ei tööta, aga raha kaob nagu musta auku, samuti mitte.
Déjà-vu tekib aga sellest, et Tsahkna astus üsna samasuguse reha otsa, mis 2009. aastal viis ametist sotsiaalminister Maret Maripuu. Toona tekkisid probleemid küll sotsiaaltoetuste väljamaksmisega, kuid skeem on sama – minister teeb poliitilise otsuse, mida hakatakse rabinal ellu viima, kuid kommunikatsioon ei jõua järele ja keegi ei tea enam midagi.
Tsahkna oli Maripuu vigadest õppinud: tunnistas end kohe süüdi. Olukorra muudab kurioosseks ministri suust kõlanud lubadus, et kõik, kes said kordades suuremaid arveid, võivad need maksmata jätta. Kaua ette valmistatud reformi käivitamisega läks lihtsalt nii, et kuna invavahendite firmad tahtsid ühtemoodi, ministeerium teistmoodi ja perearstid hoopis mitte mingit moodi, siis otsustas minister pikalt läbi räägitud määruse viimasel hetkel siiski allkirjastada ja reformi jõuga käima lükata. Ent kui reformi käivitamisega tuleb hakata kohe erandeid kehtestama, siis see ju tegelikult ei käivitu?
Iga vanem tahab terveid lapsi ja iga inimene tahab elada oma elu võimalikult tervena. Alati nii ei lähe ja see toob lisamuresid. Ent nagu osutas Postimehe arvamusveergudel väga täpselt ETV saate «Puutepunkt» produtsent Tiina Kangro: kuidas maksta igapäevaeluks hädavajalike asjade eest sadu eurosid kuus, kui puudega lapse toetus on 80 eurot ja puudega inimeste pension paarsada eurot kuus.
Just sellest mõistmisest paistab ministritel puudu jäävat. Kui väikesest sissetulekust tuleb maksta kinni Tallinnas Gonsiori tänaval tehtud otsused, mille tulek pole ka ette teada, siis hakkab niigi keerulises olukorras inimene end abituna tundma. Sotsiaalministeeriumi ebaõnnestumist ära kasutanud abivahendite turuliider tõstis aga üleöö kolmandiku võrra hindu.
Puuetega laste vanemate häälekas pahameel oli kujunenud olukorras loomulik. Ent ilma selle reaktsioonita arvaks minister endiselt, et kõik on parimas korras ning reform oma eesmärki edukalt täitmas.
Tsahkna on nüüdseks kõikjal lubanud, et segadus lõpeb, erivajadusi arvestatakse ja kõik peaks justkui korda saama. Selle konkreetse reformi osas ilmselt saabki. Aga kahjuks ootavad oma järjekorda rehabilitatsioonireform ja tööhõivereform, kaugemas tulevikus lõppeb Euroopa Sotsiaalfondi raha, millest praegu rahastatakse täiskasvanute abivahendeid.
Nii et segadused jätkuvad ning ei puuetega inimestel ega puuetega laste vanematel pole niipea rahuaega oodata. Kunagi hakkavad ehk asjad ka paremaks minema, kuid sinna läheb veel aastaid, võib-olla isegi aastakümneid aega ning see paranemine ei tule reformidest, vaid ühiskonna üldisest arengust.