Oliver Lomp: naabrite peale kade

Oliver Lomp
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oliver Lomp
Oliver Lomp Foto: Erakogu

Öeldakse, et «valged mehed ei oska hüpata», kuid miks ei oska eestlased mängida jäähokit? Selle üle arutleb Oliver Lomp.

Ma olen meie naabrite peale kade. Siiralt kade. Aga selle omadussõna kõige paremas mõttes...

30. detsembril käisin Helsingi Hartwall Arenal ühel härrasmeeste üritusel. Rahvast oli sinna kogunenud palju ja 13 506 hingelist mahutav hoone puupüsti täis. Sellel üritusel müüdi ka õlut, kuid ma ei näinud seal mitte ühtegi purjus inimest. Kaadrid Tallinna vanalinnast, kus mõni ülejoonud põhjanaaber pubi terassil arusaamatult läliseb või karaokebaaris raskelt määrdunud T-särgiga rögiseb, tundus Hartwall Arenal valitsenud vaatepildi kõrval kui Ridley Scotti ulmefilm.

Kirjeldatud sündmus oli U20 jäähoki maailmameistrivõistluste alagrupikohtumine Soome ja Slovakkia vahel. Kuid sellest olulisem oli mängule eelnenud tseremoonia, mille keskmes oli üks 45-aastane džentelmen, Soome jäähokilegend Teemu Selänne. Selänne legendaarne Soome koondises kantud nr. 8 sai sel päeval külmutatud ja sümboolselt Hartwall Arena lae alla tõmmatud. See tähendab, et seda kuulsat numbrit ei saa koondises kanda enam ükski Leijonate liige, kui just ei juhtu, et Selänne järeltulija nii kõrgele tasemele ei küündi.

Selänne viimane hüvastijätt oli suurejooneline nagu väärib mees, kelle auhinnakapis on neli olümpiamedalit, Stanley Cupi võit ning Sotši OMi parima mängija tiitel. Selänne on ka olümpiamängude jäähokiturniiri ajaloo edukaim punktitooja (43). Kõige naljakam on aga see, et nimetatud saavutused moodustavad ainult murdosa Selänne karjääri edust. Kel tärkas suurem huvi, kirjutage oma kõige targemale sõbrale Google'ile.

Mulle meeldis, et Selänne lahkumisürituse juures oli kõik stiilipuhas. Ei olnud ülevoolavat eepilisust, vägisi kistud pisaraid, lõputult pikki tänukõnesid ja piinlikult pingutatud nalju. Oli üks legend ja seda legendi armastavad fännid. Et Hartwall Arena tehnilised lahendused võimaldavad meie mõistes tulevikutaset ja seda kõike ka lahkelt demonstreeriti, on arusaadav, kuid ülevõimendatud polnud miski. Ka publik näitas samasugust meistriklassi nagu Selänne omal ajal väravaid ja sööte jagades.

Kihvt on aga tõdeda, et Selänne - kuigi ta on ehk suurim legend - on ainult üks kümnetest Soome hokimeestest, keda teab kogu maailm. Ja kindlasti polnud ta viimane. Hiljem sel õhtul alistas Soome U20 koondis näiliselt mängleva kergusega 8:3 Slovakkia, selle nädala teisipäeval peetud MMi finaalis võttis see veidi enam kui viie miljoni elanikuga riik kõvade hokitraditsioonidega suure Venemaa skalbi. Kusjuures skoori mõttes lisaajal saadud napp 4:3 ei peegelda soomlaste täielikku ülekaalu.

Selänne tseremooniat ja Soome noorte hokistaaride edu vaadates tabasin end oma elus juba loetlematut korda mõttelt, miks meie Eestis ei võiks sellele taemele ligilähedalegi küündida.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles