/nginx/o/2015/11/19/4714465t1h8e7c.jpg)
E-riigi arengut laiemalt vaadates hakkab silma selle omamoodi lahtihaagitus eestlaste igapäevaelust. E-teenuseid on muljetavaldav hulk, ent rahva teadlikkus nende olemasolust tagasihoidlik, kirjutab arvamusportaali kolumnist Anu Toots.
Anu Toots: e-riik - mitte ainult ekspordiks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mul on maakodu Haanjas, juba viisteist aastat. Selle ajaga on Eesti elus palju muutunud. Kui olime sinna just kolinud, imestasid külamemmed – Mis ti küll tann õdagu tiit, teil olõ ei televiisorit kah! Teler jäigi maakoju soetamata, sest enne jõudis tehnoloogia areng niikaugele, et TV kolis internetti. Teisigi e-arengu verstaposte olen maal reljeefsemalt tajunud kui linnas.
Mäletan, kuidas mobiilitelefonid kippusid Vene võrku libisema, sest Eesti võrgud olid liiga nõrgad. Mäletan seda rõõmu, kui valla raamatukogus hakkas tööle internetipunkt; mäletan, kuidas oranžides tunkedes mehed vedasid maanteekraavidesse kaablit, mis pidi tooma ülikiire interneti igasse metsatallu. See oli üks Juhan Partsi lennukatest projektidest, mis läks paraku oma tavapärast rada – viimased sammud jäid läbi töötamata ning kaablid vedelevad tänaseni kraavis, viimata välja kuhugi.
Maapiirkondade võrkuühendamine ongi kujunenud pigem era- kui avaliku sektori huviks. Erasektori huvi on aga teadupärast kasumlikkust arvestav. Nii saatiski Tele 2 mulle aastavahetusel «kingituse», teatades, et sulgeb alates 1. jaanuarist 2016 eelmise põlvkonna Kõu võrgu. Paraku oli see kunagi Eesti Energia loodud elektriliine pidi tulev netiühendus ainus, mis Haanja kuplite vahel kindla peale töötas. Ilmselt oli «kõulasi» üle Eesti jäänud väga vähe, aga ju oli neil väga selge põhjus olla selle «eelmise põlvkonna» teenuse kasutaja. Nende inimeste jaoks on Eesti e-riik sel aastal kaugem kui mullu.
Ainult ekspordiks
E-riigi arengut laiemalt vaadates hakkabki silma selle omamoodi lahtihaagitus eestlaste igapäevaelust. E-teenuseid on muljetavaldav hulk, ent rahva teadlikkus nende olemasolust tagasihoidlik. Kõige tuntum on täna vahest e-residentsus, mis pälvis ka Eesti parima e-teenuse auhinna. Paraku on e-residentsus for export only (eksporttoode).
Kodumaiseks kasutuseks mõeldud teenuste kohta uuris EMOR rahva kogemust koguni 92 avaliku e-teenuse kohta. Selgus, et enamik neist omab vähem kui kümneprotsendilist kasutajaskonda. Üllatuslikult on väga tagasihoidlik kasutusmäär ka e-haridusel, millest omal ajal Eesti e-riigi edulugu ju üldse alguse sai. Vaid 11 protsenti osales e-kursusel või koolitusel, 6 protsenti vaatas kutseregistrit.
Tiigrihüppeaastail õhinaga räägitud jutud e-õppest kui tõhusast ravimist kõrghariduse rahapuuduse vastu ja rahvusvahelistumise heaks on vaibunud; Moodle kui peamine e-õppe keskkond on kasutuses peamiselt materjalide üles- ja allalaadimise platvormina.
E-riigi uueks lipulaevaks «pehmete» poliitikate valdkonnas on täna tõusmas e-tervis. Õnnestunud digiretsepti kõrval on siin aga ootel mitmeid kaelamurdvaid ülesandeid. Kuidas panna kehtima avalik ja patsientide huvi nii, et digiregistratuuri loomisel saaks haiglate omahuvid seljatatud? Milliseid õigusi, oskusi ja kohustusi peaks evima e-patsient? Kas küberdoktori visiit hakkab olema patsiendile tasuta? Ka näiliselt puhttehnoloogilised ülesanded (nagu arsti konsultatsioonid interneti kaudu) peavad ühel hetkel andma vastused H. Lasswelli juba 1936. aastal sõnastatud poliitika põhiküsimusele – «Kes saab mida, millal ja kuidas?»
Eesti e-teenuste arendusi on saatnud unistused lisatulust, ükskõik kas siis investeeringute või kokkuhoiu abil. Välisinvesteeringute ligimeelitamine on e-residentsuse projekti üks sagedamini mainitud eesmärke.
E-õppest e-terviseni
Sarnaselt kunagise e-õppe unelmaga nähakse ka kaugravimises võimalust säästa raha ja võimaldada kvaliteetset teenust äärealadel. Hariduses see ebaõnnestus, mis ei tähenda automaatselt sama saatust tervishoiule. Läbikukkumise vältimiseks tuleb tegeleda nii ettevõtmise tehnoloogiliste kui ka sotsiaalsete aspektidega. Näiteks telemeditsiin (kaugravimine) on mõeldud peamiselt hajaasustusega äärealadele. See viib meid tagasi loo alguses kirjeldatud mure juurde.
Kaugravi pole võimalik, kui arsti sõnadest kasvõi mõni halva levi tõttu kaotsi lähevad, või veebikaamera pildi patsiendi haigest ihuliikmest kubistlikuks kunstiteoseks moondab. E-tervise projekti keerukus seisneb veel ka selles, et kogu tervise- ja hoolekandevaldkonna sisemine arhitektuur on äärmiselt kompleksne (kordades keerulisem kui e-residentsusel), ent digitaalsed tooted patsiendile peavad olema ülilihtsad. On ju tegu sageli eakate inimestega ja ega ükski haige taha mässata segases veebikeskkonnas.
Samas juba praegu kurdavad EMORi vastajatest ligi pooled e-teenuste liigset keerukuse üle, kolmandik peab kasutajatuge ebapiisavaks. Mida laiem on teenuse (potentsiaalne) tarbijaskond, seda tähtsamaks muutub nende võimekuse ja ootustega arvestamine.
Euroopa Komisjoni üks värsketest raportitest liigitab Eesti oma e-riigi arengus nn ehitajate kategooriasse. Ehitajaid iseloomustab digiteerituse kõrge aste, kuid keskpärane teenuste tarbimismäär. See viitab olukorrale, kus riik on palju ja edukalt panustanud innovatsiooni ja avalikku haldusse, ent lõpptarbija ehk kodanikud on ära unustatud.
Teenuste madala kasutamismära tõttu ei tooda ka investeering e-riiki tagasi nii palju, kui on oodatud. Ükskõik kui edukaks kujuneb e-residentsus, ei saa see asendada pakilist vajadust tegeleda massiliselt tarbitavate e-teenuste arendamisega.
Anu Toots töötab professorina Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis. Tema uurimisvaldkonnaks on heaolu- ja hariduspoliitikad ning valitsemise transformatsioon. Ta on ka Eesti Inimarengu Aruannete ja Berlesmanni Jätkusuutliku Valitsemise (Sustainable Governance Indicators) aastaaruannete püsiautor.