«Maal tuleb keskenduda töökohtade loomisele,» ütleb poliitik ja kuulajad on nõus. Kes siis tööd ei tahaks. Kõik on justkui õige ja ei ole ka - kuulaja teab, et töökohti tegelikult ei tule ning poliitik teab, et tal pole aimugi, mida sisuliselt teha, et maale ka päriselt märkimisväärseid töökohti tekiks, kirjutab Loovusaida looja ja koolitaja ning Loov Eesti+Maa programmi partner Indrek Maripuu.
Oleme realistid, unustame korraks maaelu ja vaatame, mis arengud toimuvad laiemalt – inimesed kolivad maalt linna terves meie kultuuriruumis (mõne üksiku erandiga) ja tegid seda juba sada aastat tagasi. Tallinnas on terved linnaosad vabrikutööliste jaoks ehitatud. Selle arengu muutmine ei ole meie võimuses.
Suheldes nii suuremate kui väiksemate firmade juhtidega jõuab jutt, sõltumata tegevusvaldkonnast, mingil hetkel jutt ikka tööjõupuuduseni. Reaalsus on lihtne - enamus ettevõtjaid ei hakka kaaluma tööjõumahuka ettevõtte loomist sinna, kus napib tööjõudu isegi kohviku pidamiseks. Piltlikult öeldes – pannes tehase püsti Põlva taha metsa, konkureerib ta tööjõu osas Tallinna ja Helsingiga.
Väga üksikud kohalikul kapitalil põhinevad tootmisettevõtted suudavad sellisest võrdlusest alates esimesest päevast võitjana väljuda. Kas suudame sellisel moel töökohti maale luua? Mina ei usu.
Mis võimalused veel on? Väliskapitaliga tootmisettevõtted? Neid maale meelitada on veel raskem ülesanne – puuduvad juured ja patriotism, mis mõnegi kohaliku ettevõtja võiks hea õnne korral siiski maale meelitada. Aga isegi kui suudaksime, siis kui kauaks?
Mõni aeg tagasi Haapsalus uksed sulgenud PKC pole esimene ega viimane siin uksed sulgenud tehas. Muide, üllatus see sulgemine ju ei saanud olla – vähem, kui aasta enne sulgemist tagasi kirjutas Lääne-Elu, et PKC on võtnud tööle lätlasi ja leedukaid, sest kohapealt ei ole töötajaid leitud.
Põllumajandus on kahtlemata oluline osa meie maaelust ja julgeolekust, aga tööandjana on ta järjest väiksema osakaaluga – see on efektiivsuse hind.
Vaatame numbreid - hõivatute arv on Eestis viimase 10 aasta jooksul kasvanud 601 900-lt 621 300-ni. Samal ajal on primaarsektoris (põllumajandus, metsandus, kalandus) langenud hõivatute arv 35 300-lt 26 500-ni. See on vastavalt 5,9 ja 4,3 protsenti kõikidest hõivatutest. 1989. aasta numbreid ei maksa vaadatagi – siis oli primaarsektoris hõivatuid 174 500 (20,8 protsenti).
Kas põllumajandus hääbub? Sugugi mitte – kümne aastaga on lisandväärtus selles sektoris kasvanud 1,92 kordseks. Lihtsalt selleks pole enam nii palju inimesi vaja.
Mis üle jääb? Nutikas nišitootmine? Loov Eesti+Maa selle aastases koolitusprogrammis PESA on mitmeid põnevaid väiketootmise ideid - näiteks halukaarik - mis kombineerivad disaini ja uudseid ideid. Selliseid ettevõtteid enamasti ei alustata suurte investeeringute ega tehaste rajamisega. Ka töökohti ei teki palju. Ometigi on ka nendel vaja turundada ja müüa, tootmisteenus osta, tooteid pakkida, kliendile saata jne - kaudselt antakse tööd paljudele.
Üks võimalus on veel - teabeäri – ettevõtted, kellel eelmistega võrreldes peaaegu puudub põhivara, on paindlikud ja kes müüvad oma oskusteabel põhinevaid teenuseid. «Mis jama see siis nüüd olgu, ikka tootma peab,» mõtlevad nüüd mitmed lugejad. Vastus on lihtne – esiteks nagu eespool vaatasime, on loogiline, et töötlev tööstus koondub linnadesse; teiseks – tänase maailma reaalsus on, et tööstusettevõtted ei saa hakkama ilma teabeärifirmadeta, kes pakuvad neile näiteks disaini-, tootearendus-, turundus- või õigusabiteenuseid. Kõikide ettevõtete jaoks on väärtusloome läbi selliste teenuste muutunud konkureerimise aluseks.
Teabeäri on arenenud riikides kasvanud eriti kiirelt juba üle 20 aasta - selle alguseks peetakse 1991. aastat - siis ületas USA majanduses infotöötlusse suunatud investeeringute maht kõikidesse teistesse tootmisvahenditesse tehtud investeeringute mahu.
Eurostati andmetel moodustas teenusmajandus 2009. aastal Eestis 70,5 protsenti kogu majanduses loodud lisandväärtusest, millega paigutus Euroopa riikide seas keskmike sekka. Eestis oli 2009. aastal teenusmajanduse harudes hõivatud 65 protsenti kõigist töötajatest. Taanis on teenusmajanduse harudes hõivatud 79 protsenti hõivatutest, Suurbritannias 81, Rootsis 77, Soomes 73 jne.
Kui võtame teenusmajandusest välja teenindava iseloomuga harud – kaubanduse, veonduse, majutuse ja toitlustuse – moodustas see ikkagi tervelt 49,3 protsenti kogumajanduse lisandväärtusest ning 40,3 hõivest.
Sõltub, mida me töökoha loomise all silmas peame – ei ole mõeldav, et näiteks reklaamibüroo avab uue kontori «metsas» ja palkab sinna kohalikud inimesed. Küll aga on mõeldav, et maale tulevad selle valdkonna töötajad või väikeettevõtjad (teabefirmad ongi Eestis suhteliselt väikesed – keskmiselt viis töötajat), kes on linnamelust tüdinenud (neid polegi nii vähe) – mõlemad grupid saavad oma töö kaasa võtta.
Nendel, kes on ennast valdkonnas tõestanud, ei ole eriti vahet, kas teha tööd Tallinna kesklinna büroos või maal – infotehnoloogia, maanteed ja ühistransport on selleks meil juba päris heal järjel.
Kas see aitab tööpuuduse vastu tänaste maaelanike seas? Otseselt mitte, kaudselt küll, sest toob maale aktiivseid ja hakkajaid inimesi, kes aitavad ka elu kohapeal «käima panna» ning seeläbi panustavad kohalikku arengusse palju rohkem kui vaid tööjõumaksudega.
Muide, Teenusemajanduse Koja poolt tehtud uuringus peavad selle valdkonna ettevõtted oluliseks ka riigisiseste tugevate keskuste teket ning Eesti ühtlast regionaalset arengut.
Algusesse tagasi – milliseid töökohti me saame maale tuua või luua? Kas need püüdlused peaks arvestama arenguid, mis majanduses juba paarkümmend aastat kõigile näha või kas usume siiralt, et maal areneb majandus teisiti ning sinna saame luua pärismaalaste reservuaari?
Mina usun, et ainuke viis on panna pead tööle ja mõelda, kuidas meelitada sinna nutikaid väiketootjaid ning paindlikke teenustemajanduse firmasid. Neid, kes võidavad rahulikust keskkonnast ja muutuvad seeläbi oma töös tulemuslikumaks. Muud võimalused on nigelemad.
Kuidas seda teha? Ma usun, et see lahendus koosneb väikestest, aga põhimõttelistest sammudest.
Tahaks näha, et selline mõtteviis väljenduks maaelu arengukavas, Leader meetme eelarvete koostamisel ning mitmetes väiksemates asjades – näiteks ei ole eespool kirjeldatud arengute valguses arukas mõelda talust ainult kui põllumajandus- või turismitalust. Miks ei võiks meil olla näiteks koolitustalud või disainitalud? Kaudselt võib ju öelda, et loodusest saadav meelerahu ja inspiratsioon on üks nende «tootmissisend» ning talu elatab neid ära.
Maaelu ja -majandus vajab jõulist ümbermõtestamist, loodetavasti andis ülalolev väikese alge diskussiooni käivitamiseks!