Vahur Kersna: päris kangelase unustatud juubel

Vahur Kersna
, ajakirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vahur Kersna
Vahur Kersna Foto: Kaido Sinimaa

Ajakirjanik Vahur Kersna küsib, miks unustas eesti rahvas oma kange poja, alpinist Alar Siku, kes on oma elu jooksul alistanud kõik selle planeedi kõrgemad tipud.
 

Kõigepealt sõnast «juubel». Tõenäoliselt on tegu ühe enim väärkasutatud väljendiga meie kõnepruugis. Otsides selle sõna päritolu, jõuame piibli aegadesse, kus Moosese raamatu järgi koitis juutidel iga seitse korda seitsmenda aasta seitsmendal kuul päev, mil orjad lasti vabaks ning võlad kustutati. Siis «juubeldati». Kord 50 aasta tagant.

Üleeile sai Alar Sikk ehk Mägede Hirm 50-aastaseks. Seega  juubel. Alar kohvitas hommikul lemmikpubis Õlle 17, tänu mainimisele Postimehe sünnipäevarubriigis vastas päeva jooksul sadakonnale kõnele-sõnumile ning asendas igaõhtuse ujumistrenni kahe lahja õllega RMK bossi ning paari sõbra seltsis. Sel päeval ei ilmunud temaga üheski Eesti lehes ühtegi usutlust, piuksu ei teinud ükski tele, raadio ega online. Peaminister ei saatnud SMSi ega president lillekimpu, linnapea ei korraldanud saluuti. Kas oleks pidanud?

Kui toonane Tallinki baarmen astus 2003. aasta kevadel esimese eestlasena maailma katusele, pidas Postimees tegu aasta inimese tiitli vääriliseks. Võru linnapea kinkis kirka, peaminister raamatu, tundmatu ärimees kasti viina. Suure Munamäe tornile kruviti mälestustahvel. President kutsus vastuvõtule ja annetas 3. kategooria Punase Risti.

Kui Edmund Hillary šerpa Tenzing Norgayga 1953. aastal esimestena maailmas Everesti võtsid, lõi Elizabeth II uusmeremaalase rüütliks. Lugematud koolid, tänavad, majad ja organisatsioonid üle ilma kannavad sestsaadik Hillary nime. 1992. aastal sai temast kodumaal esimene, keda eluajal kujutatud rahatähel. Pluto kõrguselt teine mägi nimetati Hillary auks. (Vaid Norgay Montes on kõrgem, lohutuseks šerpale, keda mõne arvates ülekohtuselt rüütliks ei löödud.) Nii nagu Hillary ei jäänud loorberitele – temast sai esimene, kes peale Everesti jõudis ka mõlemale poolusele –, nii jätkus hoogu ka Sikul, kes esimese eestlasena vallutas lisaks veel meie planeedi kõigi kontinentide kõrgeimad tipud.

Sir Edmund pühendus hiljem heategevusele, asutades Himaalajas koole ja haiglaid. Šerpa Tenzing Norgayst, kellega nad leppisid kokku, et ei avalda kunagi, kes ikkagi esimesena jala tipus maha pani, sai lugupeetud matkandustegelane. Nagu Sikustki. Lisaks paadimatkade korraldamisele viib ta huvilisi vähemalt korra aastas Kazbekile, igapäevaleiba teenib RMK-le matkaradu tehes.

Kangelast defineerib tegu. Erakordne, imetlusväärne sooritus, ennastsalgav ja ülev. Kangelasi ei saa olla lademes, aga me vajame neid kui arhetüüpe. Kiir- ja hulgitarbimisajastul kustutab masside ürgset nälga kraadivõrra lahjem surrogaat – staarid, keda lihtne toota, kerge seedida ning valutu unustada. Tänapäeva meediamaailma tõelised tegijad on aga hoopis antikangelased. Läbi meie kollektiivse teadvuse uhavas uudistejões naudivad nad rasvaste kuldkaladena raugematut tähelepanu.

Kui palju on tänapäeva Eestis heeroseid, keda söandaks siiralt pakkuda eeskujuks? Peale Veerpalu ja Šmiguni Suurt Pettumust sportlaste hulgast ehk mõne veel leiab, aga edasi? Olen mõelnud, miks oleme Alarit kui ühte vähest päris elus sangarit nii kibedalt väärtustanud ja vähe ekspluateerinud. Potentsiaali ju oleks! Näiteks milline ministeerium või ametkond võiks organiseerida seda selge sõna ja hea huumorimeelega suurepärast esinejat rohkem koolidesse lapsi innustama, julgustama ja inspireerima? Kelle asi see võiks olla?

Alar Sikk on lubanud mulle kinkida sokid, mida ta kandis Džomolungma tipus. Kavatsen need koos autogrammiga kuldses raamis seinale riputada. Austusavaldusena heale sõbrale ja päris kangelasele, keda mul on olnud õnn ja au tunda. Or is it too much?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles