Andrei Kuzitškin: Venemaa - kõverpeeglite kuningriik

Nõukogude lastele meeldis väga 1963. aastal välja tulnud film «Kõverpeeglite kuningriik», mille aluseks oli Vitali Gubarevi 1951. aastal ilmunud samanimeline jutustus. Filmi süžee on lihtne: tüdruk nimega Olja satub peeglitagusesse maailma, kus kõik peeglid valetavad: noored paistavad neis vanana, vanad noorena, kuri esineb heana, vale tõena. Meistrid, kes valmistavad aga õigeid peegleid, hukatakse.

Selles maailmas on Venemaa majandus edukalt ületanud kriisi, USA aga elab viimaseid päevi ning dollareid kohtab peagi vaid prügikastis.

2015. aastal muutus Venemaa lõplikult kõverpeeglite kuningriigiks. Riigi kontrollitavatest telekanalitest said peeglid, mis valetavad halastamatult, moonutavad tegelikkust ja loovad illusioone. Venemaa kodanikud, kes vaatavad nii öösel kui ka päeval televiisorist uudiseid, jutusaateid, rohkeid poliitikaprogramme ja filme, ei näe mitte reaalset maailma, vaid Kremli poliittehnoloogide produkti.

Selles maailmas elavad eranditult Venemaa vaenlased, kes unistavad ainult sellest, kuidas hõivata Venemaa ja röövida venemaalasi. Just «neetud ameeriklaste» sekkumisega seletavad Venemaa parlamendisaadikud kõiki Venemaa probleeme ja hädasid. Selles maailmas kaotatakse just USA riigidepartemangu ülesandel Venemaal pensionäride sõidusoodustus, kärbitakse linnalähirongide arvu ja korraldatakse kaugsõiduautojuhtide proteste.

Propagandamaailm

Selles maailmas on Venemaa majandus edukalt ületanud kriisi, USA aga elab viimaseid päevi ning dollareid kohtab peagi vaid prügikastis. Selles maailmas paluvad Euroopa riikide nõrgad juhid audientsi president Putini juures, tema aga valib uhkelt, kellega kohtuda, kellega mitte.

Muide, selle propaganda ohvriks on langenud nii tavalised kodanikud kui ka president Vladimir Putin ise. Nii teatas Venemaa liider viimasel pressikonverentsil, et välismaalased «ei seisa järjekorras» Venemaa orbude pärast. Eriti veel selliste pärast, kes kannatavad mitmesuguste haiguste käes.

Tegelikult lapsendasid välismaalased tol ajal igal aastal kuni 3000 Venemaa last ja ootasid aastaid järjekorras. Ja lapsendati just invaliididest lapsi, keda Venemaa pered endale ei tahtnud. USAs ja Euroopa riikides said need lapsed ravi ja pöördusid tagasi normaalsesse ellu. Kuid 2012. aastal kirjutas president Putin alla seadusele, mis keelas lapsendamise välismaalastele. Ja nii jäid tuhanded Venemaa orvud võimaluseta leida kasuvanemaid ja saada kvaliteetset ravi.

Venemaa televisioon ent pajatab jätkuvalt õudsetest hirmutegudest, mille ohvriks Venemaa lapsed Ameerika peredes langesid. Samal ajal tapeti Venemaal 2014. aastal 2553 last, veel 10 000 kadusid jäljetult. Iga kolmas lastevastane vägivallategu pannakse toime pereringis. Iga aastaga need arvud kasvavad. Nähtavasti president Putinile sellest keegi ei räägi. Sel moel Venemaa propaganda mitte lihtsalt ei saasta vaatajate teadvust, vaid halvendab päris reaalselt tuhandete Venemaa laste olukorda.

Ajakirjanduse «kõverpeeglid»

Venemaa ajakirjanduse «kõverpeeglid» töötavad mõistagi tellimuse peale. Ülemöödunud aastal anti Kremlist käsk: tehke ukrainlastest vaenlased. Otsekohe muutuski vennasrahvas fašistideks ja ekstremistideks, kes ohustavad Venemaad ja venelasi. Selle tulemusel viidi just venelaste kaitsmise ettekäändel Krimmi ja Donbassi Venemaa tankid. Ukraina ise kuulutati mittetäisväärtuslikuks riigiks.

Möödunud aastal muutusid vaenlaseks türklased ja Türgi. Alles septembris avasid Vladimir Putin ja Türgi president Recep Erdoğan Moskvas uue mošee. Novembris sai Erdoğanist äkitsi aga terroristide mahitaja ja röövitud Süüria naftaga kaubitseja. Sellest kõnelevad «eksperdid» Venemaa televaatajatele ööpäev läbi.

Kõige huvitavam on selle juures, et Venemaa ühiskond on täielikult kaotanud immuunsuse tele-vale vastu. Kõike, mida edastab Venemaa televisioon, usub 80 protsenti Venemaa kodanikest. Eestis on skeptikuid rohkem: absoluutselt usub Venemaa telekanaleid natuke üle poole kohalikest venelastest. Kuigi paljud asjatundjad kahtlevad, kas Vladimir Putinit ikka toetab 85 protsenti venemaalastest, usun, et Kremli liidri tegelik toetus on vähemalt 70 protsenti. Miljardid telepropagandasse maetud rublad on tõhusat tööd teinud.

Põhjusi, miks Venemaa, kus 1991. aastal vabaneti kommunistide võimust ning hakati üles ehitama turumajandust ja demokraatiat, on 25 aastat hiljem muutunud «kõverpeeglite kuningriigiks», leidub mitu.

Kuidas jõuti praegusesse olukorda?

Sügavaim põhjus on Venemaa elanike täielik pettumine turumajanduse ja demokraatia tagajärgedes. Kõik unistasid saada vabaks ja rikkaks. Tegelikult said rikkaks ja natuke vabaks kümnendik elanikest. Miks nii läks, on omaette pikk lugu. Aga nagu ütles mulle kallis Jegor Gaidar: «Kommunism läks ära, aga õnne ei tulnud.» Nii hakkaski rahvas igatsema varasema aja järele, mil kõik olid võrdsed ja riiki valitseti «raudse käega».

Vladimir Putin õigustas rahva ootusi ja hakkaski «raudse käega» valitsema. Just seda kuvandit loob talle püüdlikult propaganda: kord näidatakse palja ülakehaga presidenti, kord toonitatakse tema terasest pilku, kord pajatatakse, kuidas riigisekretär Kerry roomab Kremlis põlvili ja palub abi võitluses Süüria terroristidega. Ja rahvas usub.

Selle usu aluseks on Vene riigi samaaegne halastamatu võitlus alternatiivsete teabeallikatega. Kõik teavad, kuidas Venemaal suletakse sõltumatuid infoagentuure, kuidas vaenatakse (pekstakse ja isegi tapetakse) sõltumatuid ajakirjanikke. Ma olen juba varem rääkinud telekanali Dožd tagakiusamisest ja TV-2 keelamisest minu koduses Tomskis.

Võitlus ajakirjanduse vastu

2014.-2015. aastal võttis riigiduuma vastu mitu seadust, mis tugevdasid tsensuuri internetis, Venemaa ajakirjanduse viimases vabas kantsis. Nüüd on Venemaa eriteenistustel ligipääs Venemaa sotsiaalmeedia kasutajate isiklikele andmetele. Kui mõni ühismeediaettevõte keeldub neid andmeid Venemaa serveritesse paigutamast, keelatakse tal üldse Venemaal tegutsemine.

Ajakirjandust kontrolliv teenistus Roskomnadzor jälgib internetis avaldatut ning võib blokeerida kohtu otsuseta mis tahes veebilehekülje või blogi, kui peab seal avaldatud materjali ekstremistlikuks.

Ent kõige tugevam relv võitluses teisitimõtlemisega on hirm. Just seda kasutati minu koduses Tomskis 30. detsembril 2015. Sel päeval langetas kohtunik Jekaterina Galjautdinova otsuse Tomski blogipidaja Vadim Tjumentsevi kohta. Tema üle mõisteti kohut, sest ta pani Youtube’i videoklipid, milles kutsuti üles ajama Tomskist minema Ukraina põgenikke ja ühinema meeleavaldustes kuberneri ning linnapea vastu. Vadim Tjumentsev on Tomskis tuntud isik. Ta tegutses agaralt blogimaastikul ja kritiseeris Venemaa võime.

Vadim Tjumentsev sõitis Donbassi ja tegi reportaaži, milles kinnitas, et Ida-Ukrainas haarasid võimu kuritegelikud rühmitused Venemaa vägede toel. Just seepärast kutsuski ta põgenikke Ukrainasse tagasi pöörduma ja võitlema bandiitidega, mitte aga varjama ennast Siberis.

Ma olen kindel, et kui Vadim Tjumentsev oleks kutsunud üles õiendama arveid Paremsektori jõukudega ning veennud rahvast tulema miitingule, et mõista hukka «Kiievis võimu haaranud Ukraina fašiste», ei oleks teda keegi puutunud. Palju enam, Vadim oleks ehk kutsutud isegi Moskvasse televisiooni jutusaatesse ja saanud kiita «kodanikuvapruse» ilmutamise eest. Tema aga kippus kallale «pühale» asjale: julges kritiseerida Kremli poliitikat Ukrainas ja toetada tolle riigi sõltumatust. Mis kõige hullem: Vadim Tjumentsev julges kritiseerida Tomski oblasti FSB ülemat Nikitinit opositsionääride vastu suunatud repressioonide pärast. Seda võim enam blogipidajale ei andestanud.

FSB ja juurdluskomitee algatasid Vadim Tjumentsevi vastu kriminaalasja, süüdistades teda ekstremismis. Prokuratuur taotles talle nelja aastat parandusliku töö koloonias. Kohtunik langetas ent veel karmima otsuse: viis aastat üldrežiimiga koloonias, see tähendab sisuliselt vanglas. Niisiis, internetis avaldatud isikliku arvamuse eest kuulutati Vadim Tjumentsev ohtlikuks kurjategijaks.

Samal ajal jalutab kaitseministeeriumist miljardite rublade riisumises süüdistatud endine minister Serdjukov vabaduses. Tapmise eest võib Venemaal saada aga ka tingimisi karistuse, kui tapjal leidub sidemeid prokuratuuris.

Nüüd peavad kõik blogijad, kel on oma arvamus Venemaa ja maailma sündmuste kohta, kontrollima, kas see ikka vastab Kremli ametlikule positsioonile. Sest muidu võib ees oodata türm.

Kuidas võidelda «kõverpeeglitega»?

Kas Venemaa propaganda «kõverpeeglitega» annab ka võidelda? Ma usun, et annab. Eestis leidub rohkelt venekeelset ajakirjandust, kus saab ja tulebki rääkida tõde Venemaa elust. Isegi kui see tõde ei meeldi infoportaalide ja telekanalite lugejatele ja vaatajatele.

Muidugi, paljud väljaanded ajavad taga lugejaid ja pelgavad, et kui kritiseerivad Putinit, siis kaotavad osa «Venemaa patriootidest». Iga portaali külastaja tähendab aga reklaamiandjate raha. Jah, nii see on. Aga kas tõesti on demokraatlikud väärtused Eesti venekeelse ajakirjanduse omanike silmis väiksema kaaluga?

Ma usun, et Eesti venekeelse ajakirjanduse omanikud peavad langetama valiku Eesti patriotismi ja «vene patriootide» vahel, kes kasutavad sõnavabadust vaimusõgeduse ja vihkamise külvamiseks. Sest vastasel juhul muudavad «kõverpeeglite» killud inimesed pimedaks ja panevad alluma võõrale tahtele.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta Tallinnas keeltekoolis õpetajana.