Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Mihhail Lotman: Ajakirjanduse vabadus ja vastutus

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Mihhail Lotman | FOTO: Kuvatõmmis videost

Vabaduse ja vastutuse vahekord on oluline probleem nii praktilises kui filosoofilises dimensioonis. Mis on primaarne, kas vabadus või vastutus? Ning nagu arvata võibki, vastused sellele küsimusele on vastupidised. Üldjuhul rõhutavad vastutuse pri­maarsust need mõtlejad ning ühiskonna- ja poliitikategelased, kelle ideaaliks on tugev, autoritaarne või koguni totalitaarne võim. See traditsioon on küllaltki võimas ning koguni intellektuaalselt atraktiivne; piisab, kui nimetada kaht teljeajastu suurkuju: Platonit, kes on selle suuna alusepanija läänemaailmas, ja Konfutsiust, kes rajas selle Kaug-Idas.

Uuemast ajast meenub diskussioon Poola ühiskonnas 1980. aastate alguse kaitseseisukorra tingimustes, kui vaba antikommunistliku ametiühingu Solidaarsus ideoloogid tulid välja loosungiga «Ei ole vabadust ilma solidaarsuseta», millele kindral Jaruzelski valitsuse esindajad vastasid loosungiga «Ei ole vabadust ilma vastutuseta», st umbes nii, et annaksime küll teile vabaduse, aga õppige enne vastutustundlikult käituma. Tekkis päris heal tasemel intellektuaalne poleemika vastutuse ja vabaduse primaarsuse üle, kusjuures ka sõjaväelise valitsuse argumendid polnud sugugi nõrgad. Oleks aga lihtsustav arvata, et vastutuse laulikud on üksnes demokraatia vastased. Täiesti teistel põhjustel tuli sarnastele järeldustele 20. sajandi inglise filosoof John Langshaw Austin, kelle jaoks vabadus tekib vaid vastutuse tagajärjena. Mulle meeldivad Austini kirjutised väga, kuid selles küsimuses olen temaga vastupidisel seisukohal.

Aheldatud ori ei vastuta peaaegu millegi eest. Tal on ainult kaks stiimulit: karistus ja ergutus. Sama käib ka vangi kohta. Mõlemal juhul on tegemist piiratud subjektsusega: need, kes vastutavad vangi või orja eest, on peremehed ja ülemused. Autoritaarsetes (rääkimata totalitaarsetest) ühiskondades langeb vastutuse koorem valitsejatele. Nemad on oma valikutes ja tegudes suveräänsed. Vaid vaba inimene on vastutusvõimeline. Sellisel seisukohal on muide ka katoliikliku teoloogia peavool: raske patt on selline ränk pahategu, mille inimene on sooritanud vabal valikul ja teadlikult (üks asi on, kui inimene läheb vargile rikastumise eesmärgil, teine aga näljaste laste toitmiseks – viimasel juhul on pehmendavaks asjaoluks tema sundolukord).

Kõik see kehtib ka sõnavabaduse kohta: sõnavabadus on primaarne, see on võõrandamatu inimõigus, kõik selle kitsendused (ka õigustatud) on sekundaarsed. Vastutatakse ainult vabalt väljendatud seisukohtade eest. Kui pantvang loeb surmaähvardusel ette mingi teksti, on tema vastutus teksti sisu eest minimaalne.

Ajakirjanduse puhul on aga vastutuse aste hoopis teistsugune kui tavainimesel. Massimeedia mõjutab või koguni kujundab lugejaskonna/vaatajaskonna mõttemaailma. Lugeja võib arvata, et mõtleb ja arutab iseseisvalt, kuid kuulub paratamatult teatud infovälja. Eestis ei pea seda seisukohta pikalt põhjendama, piisab, kui osutada eesti- ja venekeelsetele meediatarbijatele. Inimene võib arvata, et ta on iseseisev ja kriitiline ning samas korrata propaganda stampe, kusjuures tihti on need meie riigi suhtes vaenulikud.

Viimane asjaolu kujutab endast tõsist probleemi. Umberto Eco kirjutas seoses 9/11 sündmustega vaenlasest magamistoas. See vaenlane ei ole voodi all elav sadist, kes öösiti piinab magajat, vaid televiisor, kust uinujale vaatavad otsa bin Laden ja muud toredad inimesed. Tahvel­arvuti või nutitelefoni puhul võib vaenlane olla lausa kaisus. Ja see on pähkel vabale meediale: kuidas kajastada vaenlasi ja nende seisukohti. Kuna demokraatlikus ühiskonnas on sõnavabadus absoluutne väärtus, ei saa jätta sõnaõiguseta ka vaenlast. Samas on need vaenlased, kes hea meelega kasutavad sõnavabadust ära, enamasti ise sõnavabaduse vastased.

Al-Qaeda meediapisted olid üsna algelised ja tehniliselt diletantlikult teostatud. ISIS on selles mõttes palju professionaalsem: nende filmitud hukkamisstseenide režiid ja operaatoritööd on koguni kiidetud. ISISe aktiivsus sotsiaalmeedias on samuti võrreldes Al-Qaedaga kordades suurem ja loomingulisem ning nende välja töötatud mobiili- ja arvutiäpid on kvalifitseeritud professionaalide tehtud. Kuidas peab vaba ajakirjandus seda kõike kajastama?

Eesti ajakirjanduse suurim häda ei ole tendentslikkus, vaid vähene professionaalsus. Nagu öeldakse: ebakompetentsus on korruptsiooni kõige hullem vorm. Ebaprofessionaalsus paistab eriti välja kriitiliste ja tundlike teemade käsitlemisel. Oluliseks probleemiks Eesti meedias ei ole ISISe, vaid Kremli propaganda mõju. Seal tegutsevad ISISest palju paremad spetsialistid, kasutatavad ressursid ja võrgustikud on mitte kordades, vaid suurusjärkudes suuremad ning nn lähivälismaad on selle propaganda erilise sihiku all. Ma ei räägi sellest, et venekeelne ajakirjandus Eestis või siis Kesknädal koos Tallinna TVg­a transleerivad Venemaa sõnumeid, vaid seda teevad tihti ka eestimeelsed väljaanded. Siin on tõesti omamoodi kahvel: kuidas kajastada meie idanaabri sündmusi või Venemaa otsuseid ja samme, kui ei kasuta sealseid väljaandeid?

Kas häbi kuulutamine suurendab sallivust?

Siin ongi ajakirjanduse kompetentsus kriitilise tähtsusega. Jah, vastavat informatsiooni võib ja tuleb kasutada. Kuid peab endale aru andma, et isegi kõige süütumate sõnumite puhul ei ole tegemist neutraalse informatsiooniga, vaid propagandaga. Ajakirjanik peab nende asjadega tegelema nagu ajaloolane, kes tõlgendab vanu dokumente, seda tegevust võiks võrrelda isegi dešifreerimisega. Michel Foucault nimetas seda arheoloogiaks ning sama metafoori võiks kasutada ka ajakirjanduse puhul: ka kõige valelikumates ja ideologiseeritumates sõnumites võib peituda oluline info, mis tuleb sealt välja kaevata. Ajalool ja semiootikal on sellise metodoloogia väljatöötamisel suuri saavutusi. Mõnikord isegi märkan selle rakendamist ajakirjanduses, kuid sagedamini komistan naiivse ajakirjanduse otsa.

Kuidas veel kui mitte ebakompetentsusega saab seletada, et nii mõnigi sõnavõtt tolerantsuse, humaansuse jm väärtuste kaitseks eesti meedias on paraku hoopis tekitanud sotsiaalset viha. Eesti ühiskond on täna palju ksenofoobsem ja homofoobsem kui veel paar aastat tagasi ja suur roll selles on meedial. Ma ei taha süüdistada siin vaid ajakirjanikke, ka poliitikutel ja nn arvamusliidritel on selles suur osa. Kas keegi võib tõepoolest arvata, et kui ta kirjutab, et tal on häbi kaasmaalaste pärast, kuna nood pole piisavalt sallivad, siis suurendab tema sõnavõtt ühiskonnas sallivust?

Pahatihti ei ole asi aga vaid ebakompetentsuses, vaid sihikindlas tegevuses. Ei, meedia ei sea endale hirmu, viha ja vägivalla propageerimise eesmärke, vähemalt ma loodan seda. Eesmärk on hoopis maisem: tähelepanu, klikid ja raha. Viha on meediakaubale parem pakend kui armastus. Viha võib tekitada väga lihtsalt näiteks pealkirjadega. Kuid tihti provotseerivad need mitte just kõige paremaid tundeid, ent on jutu sisuga seotud väga nõrgalt. Peaaegu alati on toimetajad minult tellitud artiklitel muutnud loo pealkirja (v.a minu kolumnitel Eesti Ekspressis, mille puhul olin sõnastanud vastava tingimuse). Samas tahan rõhutada, et minu pealkirjad pole kunagi suvalised ja nende muutmine võib oluliselt moonutada sõnumi eesmärki. Muutes meelevaldselt pealkirja, ei johtu toimetaja sisulistest kaalutlustest, vaid tema eesmärk on emotsioone tekitav pakend. Ja näiteks armastus ei kuulu tavaliselt nende emotsioonide hulka.

Ajakirjanik vastutab enama eest kui müüginumbrid

Juba kuuekümnendatel aastatel nimetas Guy Debord kapitalistlikku nn vaba maailma vaatemängu ühiskonnaks. Inimestes on tekitatud vajadus visuaalse info järele: just siis tekkis ajakirjanduses uus nähtus – paparatsod. Algul moodustasid nad ajakirjanduse põhjakihi, kuid praeguseks on nad hästi tasustatud ja vaat et lugupeetud amet. Kuid tabatud kuulsuste pildid ei rahulda meediatarbijate vaatamishimu, nad tahavad näha asju, mida veel mõnikümmend aastat tagasi oli võimatu ette kujutada, ning see puudutab ennekõike vägivalda. Me tahame näha laipu, verd, militaaraktsioone ja politseioperatsioone. Lõhkumine on visuaalselt atraktiivsem kui ehitamine. Ja sellest saavad suurepäraselt aru vaba ühiskonna vaenlased, kes meelsasti pakuvadki selliseid tooteid. Kaksiktornide hävitamine, terroriaktid, lapsed, kes saevad nüri noaga päid maha jne. Kui «peavoolumeedia» neid asju ei kajastaks, oleks see sama hea kui otsene juhatamine ISISe meediakanalite juurde.

Vägivalla ja muude taoliste teemade kajastamisel on ajakirjanduse ja ajakirjaniku positsioonil kriitiline tähtsus. Sündmusi tuleb kajastada objektiivselt ja vastutustundlikult, moonutamata neid vastavalt ideoloogilisele või ükskõik millisele tellimusele. Kuid ajakirjanik ei ole robot, kes lihtsalt fikseerib toimuvat. Professionaalsus seisneb oskuses analüüsida ja pakkuda välja oma seisukoht, kusjuures lugeja ja vaataja peavad selgelt aru saama, kus lõpeb faktograafia ning algavad analüüs ja hinnang. Viimasega ei ole Eesti ajakirjanduses aga kõik korras, kusjuures kannatab just olukorra objektiivne käsitlemine. Ajakirjanikul on ja peab olema veendumuste süsteem, mida ta on valmis esitama ja kaitsma. Kuid ta ei tohi oma veendumusi salakaubana sokutada neutraalse informatsiooni sisse. Ka peab ta arvestama sellega, et lugeja ei pruugi sugugi olla temast naiivsem ning tulemused võivad olla soovitule vastupidised.

Ajakirjanik on lisaks oma ametile kodanik ja kodanikuna vastutab ta rohkema eest kui oma väljaande müüginumbrid.

Tagasi üles