Jaak Jõerüüt: presidendi manitsev-silitav hoiak teeb nukraks

Jaak Jõerüüt
, kolumnist
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jaak Jõerüüt
Jaak Jõerüüt Foto: Sander Ilvest

Pisut nukker on, et särav intellektuaal, kes oma valimiskampaania ajal kümme aastat tagasi rõhutas, et riigipea roll ei ole laste-, lamba- ja viljapeade silitamine, on nüüd, kui suured probleemid ootavad ausat lahtirääkimist, kaldunud vahel just sellise manitsev-silitava hoiaku poole, kirjutab Postimehe kolumnist Jaak Jõerüüt.

Riigipea aastavahetuse-kõne on olemuselt alati rituaalne. Hetke omapära arvestades ei süvene kuulajad mitte kunagi põhjalikult sellesse, mida kuulevad, reageering on sel keskööl enamasti emotsionaalne. Kuid tekst jääb.

Minugi kommentaarid on rohkem kõnest inspireeritud mõtted, mitte otsene poolt-vastu analüüs.

Kõne jagunes kaheks, teine pool oli pühendatud headusele ja abivalmidusele, sõnumlikult on see igati õigustatud. «Jõulutunnel» ja ka kõik muud samalaadi tegevused, mis on suunatud Eesti inimeste vastastikusele abile ning koostööle, on väärt ikka ja jälle meenutamist, rõhutamist ning kiitmist.

«Hea sõna võidab võõra väe,» ütles vanarahvas juba ammu. Võõras vägi võib selles kontekstis olla ka haigus, elu rataste vahele jäämine, nimetu kurjus, mis tahes ebaõnn. Head sõna ei ole iial liiga palju, kui see tuleb südamest. Kiidetakse alati küll midagi minevikust, aga olemuslikult on kiitus alati tulevikku suunatud, jõudu anda sooviv.

Kõne esimene pool oli aastale tagasi vaatav ja sisaldas ka valitud märksõnu ning -lauseid. Nõustuda tuleb muidugi sellega, et me ei tohi riigina üksi jääda. See omakorda suunab riigijuhtide valikuid. Täiesti nõus olen sellega, et mis tahes probleemide lahendused leitakse koos ausat juttu ajades. Ausat.

Väike minupoolne panus kohe siinsamas.

Hirm...

Hirmuteema senise käsitlemisega kontekstis ei ole ma nõus. Seoses põgenikest tuleneva täiesti uue ja heitliku olukorraga Euroopas ei ole eestlastes ärganud mitte hirm, vaid mure, kõhe tunne, vana ohu taastekke tajumine. Seda muret ja ohutunnet on keeruline mõista nendel, kes 25–30 aastat tagasi ei elanud veel Eestis või olid siis liiga väikesed või olid veel sündimata. See ei ole etteheide, ma ainult nendin.

Tekkis mure oma maa, rahva, emakeele ja kultuuri saatuse pärast. Kusjuures see mure oli eksistentsiaalne, me olime Eestis ja eestlastena hääbumise ja kadumise piirile jõudnud. Riiki enam ei olnud, keel oli vene keele surve all taandumas, põlisrahvalt küsimata oli poole sajandiga Eestisse juurde toodud mitusada tuhat inimest.

See kõik ladestus põlisrahva kollektiivses mälus, n-ö rahva vereringes ja alateadvuses. See mure käivitas muidu introvertsetes eestlastes lõpuks võimsa tegevuslaine, mis viis oma riigi taastamiseni. Ajaloolist kogemust peab arvestama, kui riigipea räägib rahvaga.

Pisut nukker on, et särav intellektuaal, kes oma valimiskampaania ajal kümme aastat tagasi rõhutas, et riigipea roll ei ole laste-, lamba- ja viljapeade silitamine, on nüüd, kui suured probleemid ootavad ausat lahtirääkimist, kaldunud vahel just sellise manitsev-silitava hoiaku poole.

Need olid mu kõnest inspireeritud mõtted, see selleks, kõike võimalikku ei saa kunagi mõne minutiga hõlmata.

Aga kõnest puudus üks oluline lause, umbes selline: «Armas rahvas, te teate, et mul on olnud isiklikult keeruline aasta ja seepärast ei ole ma ehk suutnud vajalikul määral tähelepanu pöörata kõikidele nendele probleemidele, mis inimesi Eestis täna paelub või vaevab, ma vabandan ja usun, et mõistate mind.»

Me mõistaks kindlasti.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles