Pikaajaliste (juhtiv)töötajate niinimetatud kuldseid käepigistusi ja pehmeid maandumisi kujutatakse sageli negatiivses kontekstis. Tegelikult näitab selliste tavade või kirjutamata reeglite olemasolu töösuhetes hoopis organisatsiooni küpsust. Organisatsioonikultuuri mõttes peegeldab väärikas suhtumine staažikasse töötajasse väärtusi, mida tahetakse väljapoole näidata. Selline organisatsioon näitab end tugevana. Täpselt sama kehtib ka riigi kui tööandja kohta.
Juhtkiri: pehme maandumise tähtsus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arenenud demokraatlikes riikides on igati mõistlik, et teatud riigiametite (kõrged) eksjuhid leiavad uue töökoha kuskil mujal riigistruktuuris.
Maksumaksjatena võime sellistest vangerdustest uudiseid lugedes tõesti mõelda, et näe, jälle viidi keegi üle soojale kohale. Kuid küsimus pole aastatega välja teenitud moraalse õigusega hüvele või erikohtlemisele. Inimese manööverdamine teise riigiametisse või talle lausa uue ametikoha loomine (levinud on näiteks samas valdkonnas nõunikuna jätkamine) võib olla lausa hädavajalik.
Teatud ametikohal aastaid töötanud, struktuuri ja otsustusprotsesside tagamaid põhjalikult tundval inimesel on kahtlemata märkimisväärne informatsioonipagas, muu hulgas tundlikku teavet (näiteks kaitsepolitsei peadirektor, keskkriminaalpolitsei juht, teabeameti juht). Niisuguste teadmiste lahkumine erasektorisse või, teisisõnu, riigi kontrolli alt välja võib tekitada ebavõrdse olukorra riigihangetel või lausa julgeolekuriski. Teisalt on riigil oluline kasutada ära nende inimeste kogemust ja kompetentsi – iga jalgratast pole vaja uuesti leiutada ning kriiside lahendamisel pole vaja varem tehtud vigu korrata.
Eesti on piisavalt arenenud ja majanduslikult toime tulev riik – üksikute ametikohtade loomine just eespool kirjeldatud eesmärgil pole eelarvele kuigi oluline koorem.
Tõsi, palganumber tundub tihtipeale avalikkusele suur, mis tekitabki sooja koha loomise ja seega justkui ebaõigluse tunde. Paljude Eesti avalikus sektoris vastutusrikastele kohtadele tõusnud inimeste jätkukarjäär lükkab samas selle väite ümber. Osa neist on ise leidnud tööd näiteks mitmesugustes Euroopa struktuurides või kõrgkoolides õppejõududena; ka poliitika on olnud mitme inimese valik.
Ajakirjandus pöörab ametist lahkuvatele tippametnikele kõrgendatud tähelepanu ja see on mõistetav. Avalikkuse huvides on, et uus või loodav ametikoht ja sellega kaasnevad hüved oleksid kõigiti läbipaistvad. Põhimõtteliselt peab ju näiteks ministeeriumi juhtkonda siirduja läbima seaduses ette nähtud personalivaliku sõela. Oluline on teada, miks just see inimene oma know-how’ga just sellise rakenduse saab. Pehmed maandumised on mõnikord vajalikud, kuid nad peavad olema ja paistma ausad ning õiglased.