Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Artur Talvik: impotentne kultuur

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Artur Talvik. | FOTO: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Vaikiv kultuurirahvas võiks lõpuks selja sirgu lüüa ja hakata oma eksistentsi eest seisma, kutsub üles filmitootja Artur Talvik.

Hiljuti kurtis mu tuttav suurettevõtja, et masu tagajärjel temasuguseid enam ei tunnustata ja see on tekitanud temas impotendi tunde. Seepeale teatas meie seltsis viibinud psühhiaater, et selle asjaga on nii: ühest kõvast löögist munadesse on võimalik taastuda, aga pidevatest väikestest lopsudest sinnasamasse piirkonda võib jääda impotendiks.

Filmiinimesi on taotud kogu aeg täie jõuga. Nad on ikka püsti tõusnud ja hoobist kiirelt taastunud. Praegust filmielu jälgides olen veendunud, et nüüd on lõpuks jõud otsa saanud ja vastupanu lõppenud. Filmitegijad ise on valinud vaikse ja mugava hääbumise tee. Mina ei ole sellega nõus. Mina tahan vastu hakata.

Sageli kuulen oma tutvusringkonnas või ajakirjanduses räägitavat, et väliselt on meie elu justkui korras ja ilus, aga dekoreeritud fassaadi taha piiludes näeme, et paljud asjad on üles blufitud. Ilutsevate arvude taga on karm reaalsus. Ja neid ilusaid arve kiputakse nimetama faktideks.

Kui seda fassaaditagust olukorda veidi analüüsida, siis selgub, et seda näilisust genereerivad ametnikud poliitikute lobedal juhtimisel. Kevadises «Ühtse Eesti» suurlavastuses näidati meile kõigile, kuidas toodetakse PR-mulli. Õnnetuseks on selle mulliga raske võidelda, sest mullitootjate armee on mitu korda suurem kui selle vastu võitlejate hulk. Või on nende osavate demagoogide käes ka rahakraan, mille sulgemisega ähvardatakse teisitimõtlejaid.

Seda näilisust tänapäeva Eestis on väga hea kirjeldada mängufilmi näite varal. Huvitav – isegi nimetus «mängufilm» annab mõista, et tegemist on millegagi, mis ei ole päris. Paralleelid tõmmaku igaüks ise.

Kevadel teatas statistikaamet, et näe, 2009. aastal valmis Eestis seitse täispikka mängufilmi. Kuulsin seda uudist autoroolis ja pidin äärepealt kreepsu saama. See on ju vale! Kas keegi teist suudaks mulle nimetada kas või pooled nendest filmidest?

Mull seisneb selles, et arvuliselt tuli välja küll seitse filmi, aga enamiku puhul on tegemist väikeste telefilmidega. Filmid jagunevad paljudesse kategooriatesse ja žanritesse. Kõige peamine jagab filmid kino- ja telefilmideks. Esimesena mainitud on iga riigi filminduse lipulaev, mille arendamiseks Eestis on kokku kutsutud Eesti Filmi Sihtasutus.

Väga lihtsustatult öeldes on telefilm oluliselt lahjema pildi ja heliga kui kinofilm. Kui telefilmi kinos näidata, siis jääbki vaatajale tunne – nagu enamiku Eesti filmide puhul –, et kuidagi hõredake on see. Nukker fakt, aga hõreduse põhjuseks on muu hulgas heade tegijate puudumine või on tegijaid rikutud vähenõudlike filmidega. Andres Maimik võib küll lahedaid õllepeeru-filme vorpida, aga nende tegemine ei arenda tegijaid ega vaatajaid.

Asi ON rahas. Oleme Eesti Filmitootjate Liiduga juhtinud filmiametnike tähelepanu sellele, et kui Eestis ei hakata toetama vähemalt viie täispika KINOFILMI tootmist aastas, on see valdkond määratud väljasuremisele. Eesti Filmi Sihtasutuse missiooni võib kuulutada lõppenuks ning sellest järele jäänud rahapisku telejaamade vahel laiali jagada. Las teevad siis oma telefilme. Vähemalt saavad nad neid teha filmiametnike sekkumiseta.

Selle tootjate liidu nõudmise foonil saab selgeks ametnike usinus näidata hämades, kui hästi valdkonnas asjad on. Kujutage ette ka kõrgete kultuuriametnike-poliitikute rahulolu – nad vähendavad masu sildi all jõhkralt sihtasutuse eelarvet, aga «vastutasuks» toodetakse hoopis rohkem filme. Tublid ametnikud!

Ja mull muudkui kasvab! Seda, et tänavu esilinastub ainult kaks filmi, püütakse maha vaikida vastuväitega, et järgmisel aastal tuleb kaheksa. Mulli on kaasatud ka üks Saksa film pealkirjaga «Polli päevikud», mida hoogsalt üritatakse Eesti filmina näidata.

See, et film oma 125 miljoni kroonise eelarve juures pisukese kaks miljonit Eesti raha sai, ei anna õigust seda nimetada oluliseks Eesti filmiks. Tegemist on puhta teenusega, millele osav produtsent lihtsalt veidi avalikku raha suutis ära rääkida.

Teenus tähendab praegusel juhul välismaiseid võttegruppe, kes tulevad mingil põhjusel Eestisse filmima, kasutades abiväena kohalikku tootmisfirmat. Sellist teenust on Eesti Filmitootjate Liidu liikmed aastast aastasse välisgruppidele edukalt pakkunud, muide, ka sama suurusjärgu eelarvega projektidele. Siin ei ole midagi erakordset. Küll aga on erakordne see, et Eesti Filmi Sihtasutus sellist teenust toetab ja sellega oma saba kergitab.

Me oleme olukorras, kus on juba väga raske üldse KINOfilme teha. Koolitatud inimesed lähevad vaikselt teisele tööle või taandarenevad vähenõudlike projektide tuules. Filmi headuses või halbuses ei ole süüdi ainult režissöör või produtsent. Tervik sõltub väga spetsiifiliste oskustega töötajatest, kelle olemasolust harva teatakse.

«Detsembrikuumust» tootes põrkusin ma tõsiste probleemidega just meeskonna kokkupanemisel. Eestis lihtsalt ei olnud piisavate oskustega filmitegijaid. Diletantsust võib ju uue paradigma, «väikese filmi» ja muude uhkete väljenditega õigustada, aga kaugele sellega ei jõua.

Viimasel ajal räägitakse sellest, kuidas kultuuriinimesed löövad silmad häbelikult maha ega võta sõna ei oma valdkondade arenguprotsessides ega kaugeltki enam riigiasjades. Nõus. Ka filmitegijad on vait kui sukad või vaidlevad vaid isekeskis pseudoprobleemide üle. Meenub kellegi piltlik kirjeldus, kuidas noor filmitegija käib mütsi pihus kägardades filmi sihtasutusest raha küsimas nagu talupoeg mõisniku juures.

Samamoodi põlvi väristades käivad filmiametnikud filmile raha anumas. Tundub, et kultuuriminister on valitsuskoalitsioonis samal positsioonil nagu kätt väristavad kultuuritegelased tema juures.

Tegijate osalemine oluliste otsuste tegemise juures on formaalne ja alandlik. Nii imestan ma, kuidas ei kutsutud uue filminõuniku valimise komisjoni Eesti Filmitootjate Liidu esindajat, oma valdkonna valupunkidest teravalt teadlikku inimest.

Ilmselt on selle põhjuseks asjaolu, et just filmitootjate liit on kõvahäälselt juhtinud tähelepanu sellele, et filminõuniku ülesanne on tekitada ministeeriumi ja tegijate vahel kahesuunaline liiklus. Eelmine nõunik seisis ministeeriumi uksel nagu Kerberose kahepealine koer ja valvas, et elavate ilmast tulevad teravamad sõnumid kõigetähtsama kõrvu ei jõuaks.

Filmitegijad peavad lõpuks selja sirgu lööma ja hakkama oma eksistentsi eest seisma. Esimese sammuna tuleb lõhkuda näilisuse mull, rääkida asjadest nii, nagu need tegelikult on.

Me peame võitlema endale tagasi suurema otsustusõiguse ja horisontaalse juhtimise, kuhu kuuluvad ka alternatiivsed rahastamisallikad. Mängufilm, pean silmas KINOfilmi, vajab hüppelist toetuse suurendamist. Seda lubas meile lahkelt minister ja see kirjutati lausa koalitsioonilepingusse sisse.

Paraku oleme praegu olukorras, kus koolist tuleb välja aina uusi filmitegijaid, aga toetuste eelarve on kukkunud 2006. aasta tasemele. Ei ole selles süüdi masu, sest ega ennegi lubadust täidetud. Film on kultuuriministeeriumi vaeslaps, samuti nagu kultuuriministeerium on valitsuse vaeslaps. Ja alavääristatud kultuuritegijad vaikivad.

Huvitav, mida ütleks mu tuttav suurettevõtja siis, kui teda oleks samamoodi ja sama kaua sinna kohta taotud nagu filmitegijaid ja ka teisi kultuuriinimesi?

Tagasi üles