Taavi Pae, Erkki Tammiksaar: «See on ülesanne, mis on mõtlevale inimesele üle jõu käinud» ehk Vallareformid Eestis

Selline näeb välja Lääne-Virumaa kaart alates 2005. aasta sügisest, kui Tapa vallaks ühinesid Tapa linn, Saksi vald ja Lehtse vald. Foto: virumaateataja.ee

Eesti esimesel iseseisvusperioodil tegeldi põhjalikult senise kohalike omavalitsuste korralduse muutmisega, ent see jõustus alles napilt enne okupatsioone, kirjutavad Taavi Pae ja Erkki Tammiksaar värskes ajalooajakirja Tuna numbris.

Kohalike omavalitsuste korraldus ja sellega seonduvad reformid on iga riigi sisepoliitilise elu üks olulisemaid, kuid samas palju vastuolusid põhjustav valdkond. Vallad kui talupoegade omavalitsused loodi 1866. aastal Vene impeeriumile kuulunud Eesti-, Liivi- ja Kuramaa kubermangudes era-, kroonu- ja kirikumõisate maal elavatele talupoegadele.

Tänase Eesti Vabariigi territooriumi sisse loodi 1866. aastal vähemalt 1100 valda. 1889. aasta kohtureform Vene impeeriumis tõi endaga kaasa suure valdade ühendamise eelkõige Eestimaa kubermangus ning Liivimaa kubermangu kuulunud Saaremaal.

Liivimaa mandriosa Eesti vallad jäid aga toona ühendamisest suuresti puutumata. 1.mai seisuga oli iseseisvas Eestis 383 valda (ilma Petseri maakonnata), neist 141 endisel Eestimaal ja 242 endises Liivimaa põhjaosas.

Eesti Vabariigi sünd 1918. aastal jättis kehtima 1866. aasta vallaseadused. Eesti Vabariigi sünni järel oli ilmne vajadus valdade funktsioonide muutmisega ja nende liitmisega edasi minna, sest oma riik ei vajanud enam kogukonna huve kaitsvaid valdasid, et tasakaalustada keskvõimu tsentraliseerimisiha, vaid vastupidi – nad pidid olema riigi käepikenduseks kohapeal. Selline õigusliku suuna muutus, mida ei toetanud aja jooksul täiendatud, kuid oma peamistes põhimõtetes ikka veel kehtiv 1866. aasta vallaseadus,  tekitas ületamatuid probleeme lahenduse leidmiseks nii poliitilistele parteidele kui ka valdadele endile. Surve nende äramuutmiseks oli suur, kuid Eesti poliitiliste parteide võimetus valdade osas kokku leppida , seda ei võimaldanud. 

 

Üle jõu käiv ülesanne

Arutelud maakondade kaiotamise ja valdade problemaatika üle kulmineerusid 1933. aasta oktoobris, kui Tallinnas toimus maaomavalitsustegelaste kongress, kus olid täieõiguslikeks liikmeteks kõikide valdade vallavanemad või nende asemikud ning maavalitsuste liikmed.

Kongressi avasõnas ütles peaminister Konstantin Päts: «Lugupeetud kongressi liikmed! Oma avakõnes lugupeetud liidu esimees [Hans Lauri] soovitas, et kongress töötaks selle tähtsa küsimuse [omavalitsuste reformi] lahendamisel üksmeelselt. Selle peale pean ma oma referaadi algul kohe tähendama, et ühtmeelt omavalitsuste küsimuste lahendamisel leida, on peaaegu võimata. See on ülesanne, mis mõtlevate inimeste üle jõu on käinud, sest see on üks kõige keerulisem ja kõige raskemini lahendatav küsimus riigi ja seltskonna eluhuvide lähendamisel olnud.»

Samas oli Päts siiski lootusrikas, et lõpuks ometi suudetakse valdasid siiski ümber korraldada: «Vallad on meil jäänud nii nagu nad ajalooliselt [on] kujunenud. [– – –] Kas need väikesed üksused suudavad nüüd täita uusi ülesandeid, mis maavalitsuste kaotamisega tuleks neile panna? Võib kindlasti öelda, et ei suuda. Peame kõigepealt valdade ümberkorraldamisega hakkama peale, kui tahame reformi viia läbi.»

Aga veel enne kui jõuti asuda põhiseadusest tulenenud valdade ümberkorraldamise juurde, toimus 12. märtsil 1934 riigipööre ning peaminister Konstantin Päts, sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner ning siseminister Kaarel Eenpalu haarasid riigis kogu võimutäiuse.

Peamised probleemid vallapiiride muutmisel

Loomulikult ei rakendunud valdade reform probleemideta. Kuigi nii mõneski etapis viidi reform ellu autokraatlikult, lähtuti kogu protsessis siiski ka demokraatia põhimõtetest, mis tõi kaasa palju poleemikat, arutelusid ja vaidlusi. Kokkuvõtvalt võib esilekerkinud probleeme jagada piiride, rahvusküsimuse ja valdade nimekorraldusega seonduvaiks, kusjuures viimane neist oli samuti sageli seotud valla piiride muutmisega (valdade ühinemisel tuli otsustada valla nimi).

Sirvides vallareformi toimikuid, nähtub, et reformist täiesti puutumata jäänud valdu oli vähe. Suuremal osal juhtudest muudeti vallapiire aga vähe ning piirduti vaid väiksemate külade või talude siirdumisega ühest vallast teise, mis oli enamasti geograafiliselt ja majanduslikult põhjendatud. Samas, vallad, mis tuli reformi põhimõtete kohaselt liita teise valla külge, ei olnud enamasti sellega nõus. Seevastu vallad, millele liideti teiste valdade arvelt uusi maa-alasid, olid sellega päri. Vastuseis oli suurem nendes kohtades, kus liidetavates valdades oli olemas oma keskus ja identiteet.

Näiteks pidid Kaarepere ja Kuremaa vald siseministeeriumi kava järgi ühinema Palamuse vallaks. Kui Kuremaa vallavolikogu otsustas 2. juulil 1938 liitumise kasuks, siis Kaarepere vallavolikogu oli täies koosseisus liitumise vastu. Oma otsust põhjendati sellega, et siis tuleks sulgeda valla vabatahtlik tuletõrjeorganisatsioon ja ühistegelik kindlustuskassa. Lisaks märgiti antipaatiat Kuremaa valla elanike vastu. Vallavolikogu kirjas maavalitsusele kirjutati: «[– – –] Kuremaa vald oma enamuses seisab vastu Kaarepere valla seltskondlikkudele üritustele, nagu seda juba paljudel kordadel tegelikus elus on juhtunud. Ühendamine looks vastuolu Kaarepere ja Kuremaa endiste osade elanikkonna vahel.»

Et tõestada valdade ühinemise mõttetust, korraldas vald Kaarepere raudteejaama juures nädalase liiklusloenduse. See näitas, et Palamuse ja Kuremaa elanikega polnud Kaarepere elanikel erilist sidet ning pigem toimus liikumine mööda raudteed ning piki valda läbivat Tallinna–Tartu (Piibe) maanteed. Sellised argumendid olid siseministeeriumi hinnangul piisavad ning Kaarepere ja Kuremaa vald säilitasid kumbki oma iseseisvuse.

Rahvusprobleem

Rahvusteema tõstatus reformi käigus eelkõige idapiiriäärsetes valdades ja seda eelkõige Peipsiääre vallas. Kuni vallareformini koosnes see vald kolmest eraldi asuvast lahustükist, hõlmates lisaks vanausuliste küladele ka õigeusulise taustaga Nina ja Rootsiküla. Siseministeeriumi kava nägi ette Peipsiääre vald likvideerida ja ühendada see Alatskivi ja Kavastu valdadega. Liitmise juures oli oluline just rahvuspõhimõte. Siseministeeriumi kavas kirjutati: «Valla likvideerimine rahvuspoliitilistel kaalutlustel eeldab, et uuesti kujundatud valdade rahvuslik koosseis kujuneks nii, et seal eestlased täielikus ülekaalus oleksid. Kuna on teada, et venelased siginevad eestlastest märksa kiiremini ja et venelased siiani toimunud kogukonna ja riiklikest valimistest on osa võtnud väga elavalt, siis kui tahta, et segarahvusega valdades etendaksid eestlased juhtivat osa, peab rahvastiku rahvuslik koosseis olema tublisti eestlaste kasuks, vahekorras vähemalt 2:1.»

Ministeeriumis olid tehtud isegi konkreetsed arvutused, kui suur peaks olema eestlaste protsent uues Kavastu ja Alatskivi valla kogurahvastikus, et ülekaalu saavutada, kuid parimagi tahtmise juures ei olnud seda eesmärki ühinemisel võimalik saavutada. Pigem oli Alatskivi vallale selge, et Peipsiääre valla ühinemisel Alatskiviga võib muutuda kogu valla juhtimine hoopis venekeelseks.

Ka külade tasemel kardeti ühinemisi, mis oleks rikkunud rahvuslikku tasakaalu. Nii näiteks kirjutasid eestikeelse Savimetsa küla elanikud Tartu Maavalitsuse kaudu siseministeeriumile palve, et neid ei ühendataks Peipsiääre vallaga, sest «meid ära lõigata sellest [Alatskivi] keskusest ja tõugata venelaste sekka oleks raske rahvustunde haavamine, mis ühegi eesti mehe hinge ei mahuks, sest seal peame leppima ikkagi võeraslapse osaga, sest venelase silmas on eestlane ikkagi «tsuhno» ja muud ei midagi».

Peipsiääre valda kuuluvate Nina ja Rootsiküla elanikud aga palusid ise, et neid liidetaks Alatskivi vallaga, kirjutades siseministeeriumile, et külaelanikud kannatavad tõsiselt, kuna nende majad asusid «Peipsiääre vallas ning maja seina taga kapsta aed [aga] Alatskivi vallas».

Lõpptulemusena toimuski reform nii, nagu kohalikud tahtsid. Vanausulistega asustatud Peipsiääre vald jäi alles, õigeusuliste venelaste Rootsiküla ja Nina küla aga liideti Alatskivi vallaga.

 

Vallanimede küsimus

Kui enamasti seostatakse 1930. aastaid eestlaste perekonnanimede eestistamisega, siis samamoodi taheti talitada ka kohanimedega. Linnade nimed määrati kindlaks Vabariigi Valitsuse määrusega 1933. aastal. 1920. aastate lõpus oli kavatsus eestipärasemaks muuta ka maakonnanimesid. Eelkõige puudutas see Viljandimaad, kus maakonnanimeks taheti seada Sakala.

Vallanimede osas oli plaanitsetav reform eriti sobilik nimede muutmiseks. See puudutas nii Setumaa kui ka Narva-taguseid valdasid (sellega tegeles Piirimaade Selts), kuid eelkõige baltisakslaste perekonnanimedest lähtunud vallanimesid. Eriti aktiivselt seisis viimast tüüpi kohanimede eestistamise eest 1928. aastal asutatud Eesti Rahvusluse ühing (ERÜ).

ERÜ aktiivsus toponüümide eestistamisel oli alanud juba 1920. aastate lõpus. Nii pöörduti 1929. aasta novembris sise- ja kohtuministri poole Võrumaa vallanimede ümbernimetamise asjus, pakkudes välja ka konkreetseid muutusi (nt. Saaluse asemel Järve, Tamme või Palovere vald). Vallareformi toimumise ajaks oli ERÜ aktiivsem tegevus küll soikunud, kuid siiski saadeti mitmele maakonnale märgukirju.

Näiteks Tartu Maavalitsusele kirjutati 1938. aasta juulis: «Praegusel valdade maa-alade ümberkorraldamisel on kohane ja kergem teostada ühtlasi ka võõrapäraste vallanimede muutmist, mis teatavasti kannavad meie ajalooliste vaenlaste – mõisaomanike nimesid.» Näiteks pakuti välja nimetada Puurmani vald Jõetaguse vallaks, Kambja aga Ugala vallaks.

Uute loodavate vallanimede lõplikuks kinnitamiseks ning üldse kohanimede korraldamiseks moodustati 1938. aastal spetsiaalne kohanimede nõukogu, kuhu kuulus nii ministeeriumide ametnikke kui ka teadlasi. Eriti tähtis roll oli selles nõukogus Akadeemilisel Emakeele Seltsil (esindaja professor Andrus Saareste), sest enne nõukogusse minekut vaatas Emakeele Selts läbi kõikide valdade väljapakutud nimedevariandid ning andis omapoolse soovituse, mida nõukogu siis enamasti aktsepteeris. Suuresti olid vallad väljapakutud nimevariantidega nõus, kuid on paar näidet, kus oldi ka nime vastu.

Nii ei jõudnud ühinevad Kuimetsa ja Kaiu vallad uues nimes kokkuleppele, lootes kumbki säilitada oma nime. Kuna kumbki vald polnud oma nimest nõus loobuma, oli ühe ettepanekuna kaalumisel valla nimena Kaiumetsa, mille vastu olid peamiselt Kuimetsa inimesed. Nimetülile reageeris kohanimede nõukogus Tallinna linnaarhivaari abi ja kohanimede nõukogu liige Rudolf Kenkmaa. Ta kaalus ajaloolisi aspekte kummagi nime kasuks, kuid eelistas siiski ühendvallale Kuimetsa nime. Oma ekspertarvamuse lõpus märkis ta irooniliselt: «Kui aga Kaiu mehed koha[pea]l ikkagi peaksid jääma kangekaelselt põhjendamata opositsiooni selle nii tuntud muistse ning ajaloolise eesti nime vastu, siis oleks uuele vallale ainsaks sobivaks ning põhjendatud nimeks Riiuvald.» Lõpptulemusena sai valla nimeks Kuimetsa.

Koos vallaseaduse muutmisega püüti valdasid ka territoriaalselt reformida. Eelkõige oli see vajalik 1889. aasta reformidest suuresti puutumata jäänud Lõuna-Eesti valdades. Vastuseisu valdade piiride muutmiseks aitas vähendada esialgu valitsuses, hiljem ka valdades saksa majandusgeograaf Walter Christalleri väljatöötatud teoreetiline kontseptsioon optimaalsest vallast ja selle keskusest ning tagamaast. Just viimast põhimõtet järgides valmistasid majandusgeograafid Endel Krepp ja Juhan Maide ette valdade ümberkorraldamise kava. Nende juhendajaks ja valdade piiride muutmise eestkõnelejaks eesti avalikkuses oli Tartu Ülikooli esimene majandusgeograafia professor Edgar Kant.

1935. aastal ette valmistatud vallapiiride reformi ei julgenud aga valitsus enne autokraatliku režiimi täieliku võimutäiuse saavutamist 1938. aastal ellu rakendada. Uued vallapiirid hakkasid kehtima 1. aprillist 1939. Vallareformi tulemusena jäi Eestis alles alles 248 valda. Reformi tulemuslikkust hinnata on aga väga keeruline, sest juba 1940. aasta juunis Eesti okupeeriti ning kehtima hakkas uus poliitiline kord.