Liisa Tagel mõtiskleb saabuvatest jõuludest ning islami kuvandist avalikkuses.
Liisa Tagel: moslemitest ja jõuludest
22. detsember 2015, 11:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõtlesin, et jõulud, aeg, mil räägime rahust ja ligimesearmastusest sõltumata sellest, kas käime kirikus või mitte, on ka hea aeg rääkida moslemitest.
Kogu aasta jooksul kuulsime rünnakutest, hävitustööst, tapmistest ja islamistidega liitunud noortest. Aeg-ajalt satub uudistesse ka teistsuguseid lugusid moslemitest, ent neil on väga raske mõjule pääseda. Niisiis, moslem on terrorist. Kiusab taga, tapab ja hävitab kristlasi, ateiste ja kõiki teisi ning tahab kogu maailmas kehtestada kalifaati, kus naised peavad kannatama sundabielude ja ümberlõikamise all.
Sellist kuvandit, peaaegu ilma mingite mööndusteta, edastavad meie küllalt värsked konservatiivsed «uudisteportaalid» ja sellisel kuvandil põhinevate argumentidega räägitakse kristliku kultuuri kaitsmisest kalifaadi pealetungi eest. Ja nende portaalide ning n-ö peavoolumeedia tekstid, mis puudutavad end moslemiks nimetavate inimeste tumedaid külgi, on internetis populaarsed. Katsu sa mõne teise nurga alt islamisse puutuvat kajastada – kommentaare, et tegu on ajupesuga, kogub küll, aga lugejaskond jääb oluliselt napimaks. Islam oleks justkui monoliitne terrorireligioon.
Puudulikke teadmisi islamist illustreerib kenasti kas või üks hiljaaegu pealt kuuldud arutelu, kus pakuti, et peaks jõuluprogrammi koostades külastama ka Tallinna mošeed, et rääkida kohalike moslemite jõulukommetest.
Jõuludega seoses tuleb vist täpsustada, et ehkki Jeesus Kristus on koraanis olemas, ei peeta teda seal jumala pojaks, kelle sünniga tänapäeval jõule seostatakse. Teiseks tuleb ilmselt taas pühadest ja tähtpäevadest sõltumatult meenutada, et selle end Islamiriigiks nimetava terrorirühmituse käe läbi hukkuvad ja kannatavad iga päev ka moslemid. Kolmandaks – islam on niisama paljunäoline nagu kristlus, budism võik ükskõik milline teine maailmareligioon, olgugi et enam kuuleme selle rakendamisest vägivallavankri ette.
Kui vaadata ainult teksti, näeme, et piiblis on tunduvalt enam pühendatud ruumi sellele, keda ja mis põhjusel kividega surnuks loopida, kui Jeesuse õpetusele, et esimese kivi võib visata vaid see, kes ise patuta.
Ehkki väljaspool suuresõnalist kristliku kultuuriruumi kaitsmist vaadatakse meil usukombeid järgivatele kristlastele sageli päris viltu, on siiski juba üsna kenasti aru saadud, et kristlane võib piiblist rohkemal või vähemal määral õpetussõnu leida selle räigemaid osi praktikasse rakendamata, neid allegooriliselt tõlgendades või näiteks omasse aega kuuluvate nähtustena vaadates. Arusaam, et samasugune võib olla ka moslemi suhe koraaniga, paistab aga kuskile hajunud olevat.