Olev Remsu: tõde pilkases pimeduses

Olev Remsu Foto: Ergo Kuld

Kes tappis Kennedy? Kuidas suri Mozart? Aga Jeesus? Meie ajastul pole ühtset ja absoluutset tõde, otsus ja hinnang sõltuvad tõdeja hoiakuist, tema haridusest ja meeleoludest, kirjutab kolumnist Olev Remsu.

Eks me kõik püüdle tõe poole. Vahest on maksimalistlik sõnake «kõik» liialdus, aga tõde tuleb ju kaunistada, et see paistaks tõepärasem. Niisiis, jäägu «kõik», mis sest, et leidub neidki, kellele see on ükstaskõik. Neid, kellel on tulusamatki teha kui tuuleveskitega sõdida. Ja neid, kes küsivad: mis asi see tõde õigupoolest on, kas seda saab kätte võtta, et silmitsi lähemalt uurida? Aga kas armastust saab? Ja ometi me armastame.

Teeme endale ülesande lihtsamaks, jätame õhku rippuma fundamentaalse küsimuse, kas see asi, mida ma näen, on ikka see asi, mida ma näen, kas tegelikkus on olemas ja kas see on tajutav. Lükkame kõrvale teisegi tähtsa küsimuse, nimelt selle, kas tajuja on üleüldse olemas, kas meie lugupeetud mina ja maailm selle ümber on ikka tõesed ja reaalsed. Või on tegemist vaid tühipalja ettekujutusega olematuse ookeanis?