Juhtkiri: millist presidenti me tahame?

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Illustratsioon: Urmas Nemvalts

Eestile uue presidendi valimine on tuleva aasta poliitikakalendris üks selgemaid pidepunkte. Ometi oskame praegu kindlalt ennustada vaid seda, et ülejärgmist vabariigi presidendi uusaastatervitust ei kuule me enam Toomas Hendrik Ilvese suust – kolmandat ametiaega ei luba presidendile põhiseadus.

Kui lähtuda vaid presidendi valimise korrast, siis pole meil ametlikke presidendikandidaategi varem kui kaks kuni neli päeva enne esimest hääletusvooru riigikogus, kus valituks osutumiseks peab kandidaat saama 68 parlamendiliikme poolthääle. Praktikas näeme kindlasti aga tunduvalt pikemat, mitu kuud kestvat kampaaniat. Kasvõi ainuüksi seetõttu, et kui otsustamine läheb valimiskogu kätte, on erakondadel vaja oma kandidaati omavalitsuste volikogudele «müüa» ja ette valimiskogu liikmete hääli lugeda. Valimiskogus osalevad ju peale parlamendiliikmete omavalitsuste volikogude esindajad.

Kas presidendi valib riigikogu või valimiskogu? Vastuse «valimiskogu» kasuks räägib mitu tegurit. Näiteks oleks valimiskogus nii IRLi kui Keskerakonna kaal eeldatavalt suurem, kui see on neil riigikogus. Erakondi on praeguses riigikogu koosseisus kahe – EKRE ja Vabaerakonna – võrra rohkem, kui oli eelmises. Lisaks valiti riigikogus 2011. aastal 73 häälega ametisolev president teiseks ametiajaks. Nüüd tuleks aga hääled kokku saada uue inimese, tinglikult tundmatu suuruse toetuseks. Teisalt võime ju fantaseerida, et õnnestub leida kandidaat, kes saaks ime ja kokkulepete toel riigikogus 68 poolthäält.

Skeptikud võivad öelda, et rahva arvamuse küsimisel kandidaatide kohta pole just palju kaalu olukorras, kus me veel ei teagi, keda erakonnad tegelikult kandidaatideks esitavad. Õigupoolest ei tea me ka seda, kuidas erakonnad oma kandidaadi leiavad. Võib-olla pole õiget nime veel kõlanudki. Pealegi sõltub lõplik valik sellest, kuidas erakonnad omavahel kaubale saavad. See, kas keegi on sotsioloogilise küsitluse järgi praegu natuke ees- või tagapool, võib selle vaate järgi olla täiesti teisejärguline.

Ometi osutab küsitlus sellele, milliseid omadusi inimesed tulevaselt presidendilt ootavad. Kolm inimest esinelikust – Kaljurand, Kallas ja Tarand – on silmapaistva välispoliitilise kogemusega. Marina Kaljurand on küsitluse järgi ainuke, kellel oleks märkimisväärne toetus nii eestlaste kui ka muust rahvusest inimeste hulgas.

Kindlasti ongi õige, et suur osa presidendi tööst on Eesti esindamine välismaal. Siiski ei tasu alavääristada presidendi rolli oma rahva ees ja sisepoliitikas.

Soovime, et erakonnad tuleksid oma kandidaatidega varakult välja, et Eesti inimestel oleks piisavalt aega nende vaateid ja isikuomadusi kaaluda ning ka arvamust avaldada. Üksikutest välkdebattidest vahetult valimiste eel on kahtlemata vähe. Ehkki valik on väga suurel määral erakondade kätes, tuleb neil ometi arvestada, et presidenti valitakse kogu Eesti rahvale.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles