Kaheksasada aastat tagasi öeldi välja kaks lauset, kaks eestluse tüviteksti – üks maailma ühes, teine teises otsas; üks eesti, teine ladina keeles. Ühe lause sõnastasid saarlased, teise Rooma paavst, kirjutab Õpetajate Lehes Karl Kello.
Kaheksasada aastat tagasi öeldi kaks Eestile olulist lauset
19. detsember 2015, 13:52
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aprillist 1215 peaks pärinema teadaolevalt esimene lause eesti keeles, mis leidnud jäädvustamist kirjasõnas: «Laula, laula, pappi», kirja pandud Liivimaa krooniku Henriku käega kümmekond aastat hiljem.
Laula, laula, pappi
Kroonik Henrik kirjutab, et kui tsistertslaste ordu preester Frederic sõitis 1215. aasta aprillis koos oma õpilase ja mõningate liivlastega Toreidast Koiva jõge pidi laevaga alla, et Riiga minna, tungisid saarlased neile jõesuus kallale, viisid oma röövilaevadega minema ja kui preester hiljem «taeva poole pöördunult koos oma õpilasega oma palvetes issandale kiitust kuulutas ja tänu avaldas, mõnitasid nemad, pekstes mõlemat oma nuiadega pähe ja selga, lausudes: «Laula! Laula! Pappi!» Seejärel piinati preestrit ja tema õpilast julmalt ja lõpuks tapeti, lüües neile tapritega abaluude vahele, saates «nende hinged ilma mingi kahtluseta taevasse märtrite osasaamisse».
Mis nuiadega saarlased preestrit ja tema õpilast pähe peksid? Tegu pidi ilmselt olema rituaalsete nuiade, võimu ja staatuse tähisega (vrd näiteks Willem Vallutaja ja piiskop Odo nuiad 11. sajandist (Bayeux’ vaip); vrd Friedrich Barbarossa nui, millega ta ristisõjateele asus), ilmselt mitte sõjanuiade või tüüriaerudega (mida on ka oletatud).
Nagu Poja maad, nõnda ka Ema maad …
Hilissügisel 1215, 11.–30. novembrini toimus Roomas Lateraani neljas kirikukogu (osales nelisada patriarhi, kardinali ja piiskoppi ning kaheksasada abti), suurim katoliiklaste nõupidamine läbi aegade, kust võtsid osa ka Liivimaa piiskop Albert ja Eestimaa piiskop Theoderic. Lateraani kirikukogu kutsuti väidetavalt kokku selleks, et otsustada, mis saab Pühast Maast: ristisõjad olid lõppemas ja paavstil suur probleem, mis hakkab toimuma Jeruusalemmas.
Kirikukogul pöördus Henriku kroonika järgi kumbki kohalikest piiskoppidest paavsti poole sõnadega: «Nii nagu sina, püha isa, ei tüdi oma pühaduse agarusega soosimast Jeruusalemma püha maad, mis on Poja maa, nõnda ei pea sa selgi korral jätma üksildusse Liivimaad, mis on Ema maa, mida on senini sinu lohutuste hoolitsusel paganate hulgas laiendatud. Sest poeg peab oma ema kalliks ja nii nagu ta ei taha, et ta oma maa hukkuks, nõnda ei taha ta muidugi, et ta ema maa ohtu satuks.» Mille peale lausub kõrgeim ülempreester: «Nagu Poja maad, nõnda püüame ka Ema maad alati oma isaliku hoolitsemise innuga edendada.» See paavsti ütelus on üks eestluse tugitsitaate.
Ausalt öelda, ega me ju ei tea, mis osa oli Theodericil Vana-Liivimaa pühendamises Maarjale ning eriti just Poja maa ja Ema maa paralleelsuse esiletoomises. Võimalik, et piiskop Theoderic on ses asjas teenimatult varju jäetud. Theoderic polnud mingi mees metsast, vaid kuulus kohalike ristisõdalaste kõrgseltskonda. Aastal 1202 asutas ta Riias templirüütlite eeskujul Kristuse sõjateenistuse vendade vaimuliku rüütliordu. Kristuse sõdalasvennad (hiljem nimetatud ekslikult ja eksitavalt mõõgavendadeks) mitte ainult ei seatud sisse templirüütlite eeskujul, vaid neid ka kutsuti templirüütliteks.
Theoderic oli aastast 1187 Toreida liivlaste juures misjonäriks, 1211 sai temast Eestimaa piiskop, ta hukkus 1219 Tallinna all. Tema oli see mees, kes käis Roomas ristisõjabullasid toomas ja tundis seega vähemalt kahte paavsti isiklikult, nii Innocentius III-t kui ka tema eelkäijat Coelestinus III-t. Theoderici saatel käis Roomas paavsti juures Toreida liivlaste kuningas Caupo – quasi rex Caupo. Hiljem tekkisid Theodericil liivlaste Caupoga tõsised lahkhelid võimuküsimustes. Eestimaa sai nende kummagi saatuseks – langesid mõlemad Eestimaa pinnal ja eestlaste käe läbi.
Ema ja Poja maa paralleel
Eesti katoliku kiriku piiskopi Philippe Jourdani, Theoderici n-ö mantlipärija sõnul on päris selge, et paralleel Poja maaga ei saanud lähtuda ainult kohalikelt inimestelt, vaid see tuli just kiriku autoriteedi kaudu: «Et paavst mõtles ilmselt ise välja selle paralleeli – tähendab, see ei olnud sugugi tavaline asi. Innocentius III suri mõni kuu hiljem, nii võiks peaaegu öelda, et need sõnad on jäänud tema testamendiks» (vt ÕpL 04.09).
—
Eestlased kirjasõnas
Aastal 98 jõudsid eestlased, õigemini meile nime andnud aestid kirjutatud ajalukku. Rooma ajaloolane ja kirjanik Publius Cornelius Tacitus käsitleb aeste (Aestii; Aestiorum gentes) teoses «Germania». Germaanlased ise kutsusid aistideks kirde pool Wisła jõge asuvaid rahvaid, tõenäoliselt tänaste leedulaste/lätlaste ja eestlaste esivanemaid.
Kroonik Bremeni Adam kirjutab ca 1070 Aestimaa saarest. Sada aastat hiljem esitab paavst Alexander III üleskutse ristisõjaks eestlaste vastu: 1170/1171/1172 pärit ristisõjabulla kutsub taanlasi, norralasi, rootslasi ja ojamaalasi üles minema relvastatud palverännakule eestlaste ja teiste paganate juurde (Estonum et aliorum paganorum). Ca 1180 on Inglismaal kirja pandud lugu kahest Eesti ristitud noormehest (duo iuuenes de finibus Estonum, kes tulid palvetama Nidarosi katedraali Norras püha Olavi hauale. Ajaloolase Marek Tamme sõnul annavad nad kohapeal kinnitust püha Olavi kultuse levikust paganlike eestlaste juures, mainivad kristlaste edukat sõjakäiku nende maal ja vahendavad imeloo sellest, kuidas ühe palverändurist noormehe isa palvetas raskes haiguses püha Olavi poole ja pärast tervenemist ristiusku pöördus. 13. sajandi alguses kasutab Liivimaa kroonik Henrik sõna estones ja Estonia, see kinnistub maa nimetuseks ladina keeles.
Tacitus kirjutas, et aestide hõimud «austavad jumalate ema. Usu märgina kannavad nad metsseakujutisi: see tagab paremini kui relvad või mis tahes muu kaitse jumalanna austaja ohutuse isegi keset vaenlasi. Mõõku kasutatakse harva, nuie sageli» (tõlge Kristi Viiding). Mis tähendab, et kuigi mõõgad on olemas, kasutatakse pigem nuiasid. Nui näib olevat jumalate ema kaitsealuste atribuut. Kui kroonik Henrik mainis saarlaste nuiasid, sai üks ring võimalik et täis, ja teine ring aastal 1857, kui järjepideva eesti ajakirjanduse rajaja Johann Voldemar Jannsen võttis kasutusele sõna «eestlane».