Sirje Niitra: tunneme kaasa

Sirje Niitra Foto: Peeter Langovits

Ajal, mil südant täidab rõõmus pühadeootus, mõtlen neile, kel just praegu on halb ja raske. Sest mõelda ja kaasa tunda on vähim, mis teha saan.

Mõtlen tuttavale eakale naisele, kes oli aastaid kõhuvaluga ühes Eesti linnas arstide vahet jooksnud ja terveks tunnistatud, kuid kes nüüd pealinna tohtritelt ränga diagnoosi sai: kolmanda astme vähk. Teda ootab ees mitu operatsiooni, keemia- ja kiiritusravi, aga lootust on üsna vähe.

See naine meenutab nüüd kibestumisega, kuidas kodulinna EMOs, kus ta kurtmas käis, et uriinis on juba verd ja kõht hirmsasti valutab, tal hoopis närviarstile minna soovitati. Kindlasti mõtleb ta jõuluõhtul küünalt süüdates sellelegi, et kui haigus oleks avastatud siis, kui ta oma kaebustega arstide poole pöördus, oleks ta ehk tänaseks juba tervenenud. Aga teha pole enam muud kui kannatada ja loota, et elul talle siiski veel ka midagi head varuks on.

Mõtlen ka sellele veel üsna noorele naisele, kellel arstid käskisid kaalus maha võtta, kui samal ajal kasvas tema kõhus võõrkeha, mis kaalus selleks ajaks juba mitu kilo ja osutus (õnneks!) healoomuliseks kasvajaks. Mõlemal naisel on õigus olla arstide peale solvunud, et varem ei märgatud.

Päris kindlasti mõtlen ma jõuluõhtul oma onule, kes ise südame- ja vähilõikuse üle elanuna peab hooldama oma ligi 150 kilo kaaluvat voodihaiget naist. Kas ja kui kaua ta veel jaksab?

Samuti tunnen kaasa oma sõbrannale, kes istub truult oma 93-aastase ema haigevoodi juures, pidi loobuma poolest oma töökohast ja sellega seotud sissetulekust ning pühenduma täielikult haige eest hoolitsemisele. Ta ei kurda mitte enda pärast, vaid seepärast, et ei saa oma kustuvat ema, kes insuldi tagajärjel ennast enam ka väljendada ei suuda, mitte kuidagi aidata.

Ja kõige lõpuks on mul kahju haiglajuhtidest, kes seisavad raske valiku ees, keda koondada. Nagu kõnelevad ka eelnevad näited, pole inimesed tervishoiuteenuse kvaliteediga sugugi rahul. Minister räägib tugipersonali koondamisest, kuid haigla on üks tervik ja kõik lülid ühtviisi vajalikud. Raviasutuses käies ei märka, et seal keegi töötajaist tegevuseta istuks või niisama ringi jalutaks. Küll aga võib sellist pilti näha neidsamu haiglaid kureerivas ministeeriumis.

Võõrsil töötav meditsiiniõde rääkis, et Soome tööle minnes tundis ta ennast esimestel kuudel väga ebamugavalt ja otsis pidevalt tööd, sest oli siinse tempoga harjunud. Samasugust vatti saavad ka näiteks tehnikud, kes peavad kallist aparatuuri töökorras hoidma, samuti koristajad ja kõik teised, kes meedikuid nende raskes töös abistavad, iga päev nende tagalat kindlustades.

Et Eesti tervemaks saaks, peame kõik panustama ja tervishoid peaks olema küll kõige viimane koht, kus inimese koondama hakata. Me tahame ju olla kindlad, et haiglasse minnes abi saame ja haigus, olgu ta siis kui kerge või raske tahes, õigel ajal avastatakse. Sest me kõik oleme seda väärt.