Mart Kivastiku jõuluveste: nostalgia

Mart Kivastik Foto: Silja Paavle

Vanasti olid jõulud enam-vähem keelatud. Õpetajad valvasid surnuaial Kuperjanovi haua juures ja kui nägid õpilasi, panid nende nimed kirja. Järgmisel päeval oli koolis suur pahandus: kes käis kirikus, kes käis Kuperjanovi juures. Õpilased, kes on nõukogude võimu ja partei vastu, astuge ette! Kõik olid vastu, aga öelda alati ei juletud. Praegu ei ole ma enam nii kindel, kas ikka oldi vastu. Me trügime jälle parteisse, ja mitte veendumuste pärast, vaid samadel põhjustel, mis vanasti.

Surnuaed oli vanasti paksult rahvast täis, praegu on ka, aga siis oli see kuidagi teistmoodi. Me käisime isa ja ema ja vennaga surnuaial kõigi oma vanavanatädide ja -onude juures küünlaid panemas. Väljas oli pime, aga surnuaed oli valge. Lumi ja küünlad hämaras, ja puude varjud. See oli uskumatu vaatepilt!

Surnuaia värava juures kohati tuttavaid. Ükskord me põrkasime seal kokku Lotmaniga. Tal olid ägedad vuntsid. Need olid harali nagu tiivad, nii et ta mahtus vaevu suurest väravast läbi. Isa laskis ta veel ette, ütles, et las professor Lotman läheb ees, ta on ikka vanem mees. See on mul siiani kõrvus. Las professor Lotman läheb ees, ta on vanem mees...