Kuigi üks videosalvestis ütleb liiklusrikkumise kohta rohkem kui tuhat sõna, kaitseb eksimuse eest kõige paremini ikkagi juhi tähelepanelikkus, vastab PPA ennetuse ja süüteomenetluse büroo juht Kätlin Alvela vandeadvokaat Indrek Sirgi soovitustele kaitsta end kiirustrahvi eest videokaameraga.
Samas on tõstatud küsimus igati asjakohane – kui palju toiminguid ja pabereid on mõistlik teha, et üks liikluseksimus tõendatuks lugeda. Kui palju töötunde ja tehnikasse investeeritud raha on mõistlik panna selle kokkuleppe paberile saamiseks, et üks osapool eksis ja teine osapool seda nägi? Ja võttes arvesse, et selliseid toiminguid tuleb aastas teha 100 000?
Tänavu detsembris tegi riigikohus liiklusjärelevalves põhimõttelise otsuse, lubades üksinda kiirust mõõtval ametnikul avastatud rikkumine ka vormistada. Sisuliselt lõpetas kohus anekdootliku olukorra, kus lambipirni vahetamiseks oli kindlasti vaja nii pirnihoidjat kui ka redeli keerajat. Kui seni võis näiteks mootorrattaga patrullinud politseinik kiiruseületajat ainult sõnaga hoiatada, siis sellest detsembrikuisest otsusest alates on tal õigus vajadusel juht ka vastutusele võtta.
Eestis on ja on alati olnud kiiruseületamine tõendatud vaid siis, kui see on tehniliselt korras ja kontrollitud mõõteseadmega mõõdetud. Näiteks ei saa karistada raskeveokijuht, kelle sõidumeerikul on ümberlükkamatu salvestis suurest kiiruseületamisest. Samuti ei saa trahvi aluseks olla teise inimese ütlus, et temast piirkiirusel sõites suure hooga mööda tuhiseti. Ega ka inimese videosalvestis sama juhtumi kohta, isegi juhul, kui seal GPSi andmed kiiruse kohta peal.
«Eesti on üha enam liikunud selles suunas, et politseiniku tegevuse eesmärk ei ole karistamine, ja on selgelt välja öeldud need põhimõtted, millest politsei oma tegevuses lähtub.
Tehnilise mõõtmise ja põhjaliku tõendamise nõuded on kehtestatud inimeste õiguste kaitseks. Samas toob asjaolu, et rikkumine on fikseeritav ainult meetri, sekundi või komakoha ja iga tegevuse protokollimisega, kaasa suure hulga bürokraatiat, mis tegelikult turvalisust ei loo. Pigem tekitab rikkumise vormistamisega vältimatult kaasnev liigne paberimajandus usaldamatust ja arusaamatusi. Aastas kulub liiklusväärtegude vormistamisele keskeltläbi 75 000 inimtöö tundi. See on aeg, kui politsei on hõivatud dokumentide vormistamisega inimeste jaoks, kes üldjuhul saavad väga hästi aru, miks neid on peatatud ja mis on järgnemas. Kui lihtsama menetlusega saaks sellest murdosagi säästa, oleks see aeg oluline panus ohutuse tagamisse.
Süütegude seas on raskemaid ja kergemaid ning menetluste seas neile vastavalt kriminaalmenetlus ja väärteomenetlus. Oleks loogiline, kui ka nende menetluste keerukus ja tõendamiskoormus vastaks teo iseloomule ning lihtsama süüteo korral hoitaks kokku inimese aega ja lõppkokkuvõttes ka raha.
Euroopas reisinud eestimaalased on ilmselt kogenud, kui lihtsasti läheb liikluseksimuse vormistamine näiteks Norras, Soomes ja Saksamaal. Ka nendes riikides on tagatud inimese õigus vaielda, taotleda tühistamist või karistuse vähendamist, kuid nagu Eestiski saab valdav osa inimestest oma eksimusest aru ja siis on sealsed kohapeal tehtavad toimingud ülikiired.
Lihtsam menetlus ei tähenda, et lubatud oleks hooletus või inimeste õigustest üle sõitmine. Eesti on üha enam liikunud selles suunas, et politseiniku tegevuse eesmärk ei ole karistamine, ja on selgelt välja öeldud need põhimõtted, millest politsei oma tegevuses lähtub. Kindlasti on endiselt ja jääb igavesti vaidlusi ja mittenõustumist ühe või teise konkreetse juhtumi puhul, sh politseinike käitumise suhtes. Kuid eeldada, et igal politseinikul on vaja nui neljaks ja ebaseaduslikult inimesele rikkumist vormistada – see on lihtsalt eilses päevas elamine.
Eesti on õigusriik, kuigi teinekord ja enamasti populistlikel eesmärkidel vastupidist väidetakse. See tähendab muu hulgas, et igaüks võib riigiga mitte nõustuda ja soovi korral ka riigi otsused vaidlustada. Ja on normaalne, et riik tunnistab, kui eksib. Liiklusväärtegudest vaidlustatakse üks menetlus sajast ja enamik inimesi pöördub kohtusse sooviga karistust vähendada. Menetlusnõuete vastu eksimise tõttu tühistatakse vaid väga väike osa liiklusalaseid väärteomaterjale. Seega näitab ka kohtupraktika, et valdav osa politsei otsustest on igati põhjendatud ja korrektsed.
Kui menetluse keerukus tooks ohutust või rikkust, oleks Eesti ilmselt ammu Euroopa viie seas. Ettevõtte saab meie koduriigis asutada veerand tunniga ilma kodust lahkumata, kuid liiklusrikkumise paberimajandusega läheb vähemalt pool tundi, pigem rohkemgi. Kui riik määrab inimesele karistuse, siis on see kahtlemata suur vastutus ja iga inimese õigus otsust vaidlustada peab olema tagatud. Samas peab sellega kaasnev bürokraatia olema mõistlik ja inimesekeskne.
Loe lisaks: