Pühade-eelne liikumine ja askeldamine algab linnas harilikult juba mõni nädal enne pühi. Ja seda võime ka tänavu märgata. Ärid, mis muidu nii igapäevast ja ärikeeles – vaikist elu elasid, on end korraga publiku silmale ligemale toonud, tehes ja näidates reklaami abil otsijaile uudiseid ja üllatusi.
Vana Tallinnale aga ei meeldi see pühade-eelne liikumine. Kõnnid selles rahva-laines, siis nagu kõneleks vanad müürid kahelpool kitsaid teid, tõrelevad, et mis te poete siia nii suurel arvul. Nühivad küünarnukkidega ja paitavad su halli habet kõik, kellel aga jalad alla loodud.
Vana Kadri-sula ei rikkunud ka seda pühade-eelist tuju – oli nii üürikene ja saamatu. Hõbe langes kraadiklaasis ja jõulumees saatis ülevalt uusi lumehelbeid – ka tema näikse tänavu seega omale reklaami tegevat.
Turg, kultuurtempli külje alla, läheb ka kord korralt elavamaks. Vana «Estonia» oma vangutab pead, kui näeb teist omanimelist ärialal tegutsevat – üks pakub toitu vaimule, teine jälle kõhule. Ja kes seda kutsevahet ei tea, arvab kindlasti, et to sama suur «Estonia» seal teatri ja kontserdi kõrval ka vorstitööstust ja seaeksporti harrastab!
Maainimesi on näha oma kaubaga turul, ja ühel on puud, teisel heinad, kolmandal munad ja või reel. 16.12.1925